Heade füüsikalismehaaniliste omadustega tehnokeraamika saamiseks on vajalikud puhtad (kontrollitava koostisega) peened pulbrid. See eeldab teistsuguseid pulbrite valmistamise meetodeid. 7.3Pulbrite saamine Pulbrite saamine seisneb rasksulava keemilise ühendi sünteesimises ja vajaduse korral saadud pulbri täiendavas mehaanilises peenestamises. Keraamiliste pulbrite saamiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, mida traditsioonilises pulbertehnoloogias kasutatakse vähe eelkõige väikese tootlikkuse ja kõrge hinna tõttu. Enamlevinud keraamiliste pulbrite valmistamise meetodid on sadestamine soolalahustest, laser- ja plasmakeemiline süntees, aurufaasist kondenseerimine jt. Kasutatakse ka jahvatamist kuulja vibroveskeis nii iseseisva saamisviisina kui ka mõne eelneva saamisviisi täiendusena. Igal saamisviisil on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Saamisviisi valikul lähtutakse keraamikale esitatavatest nõuetest ja omahinnast. 7
võrreldes on materjalide kokkuhoid (pulbertooted ei vaja olulist mehaanilist töötlust). Sel teel on võimalik toota materjale ning tooteid nendest, milliseid teiste tehnoloogiatega ei ole võimalik, näiteks tooted rasksulavatest metallidest (W, Mo jt.), keraamilised materjalid, suure poorsusega materjalid jt. Pulbrite vormimiseks kasutatakse pulbermetallurgia tehnoloogias väga mitmesuguseid mooduseid. Pikki, suhteliselt õhukeseseinalisi torusid saab pulbertehnoloogias valmistada hüdrostaatilise pressimise, ekstrudeerimise ja vabalt puistatud pulbri paagutamisega pressvormis. Kuna esimene ja teine meetod nõuavad spetsiaalsete seadmete olemasolu, mis on aga väga kallid, siis valisime viimase meetodi vabalt puistatud pulbri paagutamine pressvormis. Selle meetodi eeliseks on veel see, et kuna vormimisel jõudu ei rakendata, siis pulbriosakesed säilitavad oma esialgse sfäärilise kuju. Selleks puistatakse sfääriline pulber varda ja
Heade füüsikalismehaaniliste omadustega tehnokeraamika saamiseks on vajalikud puhtad (kontrollitava koostisega) peened pulbrid. See eeldab teistsuguseid pulbrite valmistamise meetodeid. 6.1 Pulbrite saamine Pulbrite saamine seisneb rasksulava keemilise ühendi sünteesimises ja vajaduse korral saadud pulbri täiendavas mehaanilises peenestamises. Keraamiliste pulbrite saamiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, mida traditsioonilises pulbertehnoloogias kasutatakse vähe eelkõige väikese tootlikkuse ja kõrge hinna tõttu. Enamlevinud keraamiliste pulbrite valmistamise meetodid on sadestamine soolalahustest, laser- ja plasmakeemiline süntees, aurufaasist kondenseerimine jt. Kasutatakse ka jahvatamist kuulja vibroveskeis nii iseseisva saamisviisina kui ka mõne eelneva saamisviisi täiendusena. Igal saamisviisil on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Saamisviisi valikul lähtutakse keraamikale esitatavatest nõuetest ja omahinnast.
Tehnokeraamilised materjalid koosnevad ühendi sünteesimises ja vajaduse korral põhiliselt rasksulavaist ühendeist (oksiidid, karbiidid, saadud pulbri täiendavas mehaanilises nitriidid jne), mille sulamistemperatuur on üle peenestamises. 1500 °C. Keraamiliste pulbrite vormimiseks kasutatakse kõiki pulbertehnoloogias kasutatavaid vormimismeetodeid Oksiidkeraamika (pressvormi pressimine, lobrivalamine, pulbersurvevalamine, Oksiidkeraamika aluseks on oksiidid, mis esinevad ekstrusioon, kuumpressimine jt). looduses puhtal kujul või saadakse metallide Pressvormis pressimine on levinumaid kuumutamisel õhus vôi hapnikus. Oksiidid on kõrge vormimisviise. Kuna keraamilised pulbrid on kõvad
lise ühendi sünteesimises ja vajaduse korral B C1) 2500 3000 2600 400 3 4 saadud pulbri täiendavas mehaanilises 1) kuumpressitud peenestamises. Keraamiliste pulbrite saa- miseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, mida Lobrivalamine on teine enamkasutatav keraa- traditsioonilises pulbertehnoloogias kasutatakse vähe mika vormimise viis. Selpuhul lisatakse pulbrisegule eelkõige väikese tootlikkuse ja kõrge hinna tõttu. vajalikus koguses vedelikku või plastifikaatorit (para- Enamlevinud keraamiliste pulbrite valmistamise fiin, polüvinüülpiiritus, vaha jne.), mis tagab pulbri-
SiC on keemiliselt inertne. Ta hakkab õhus intensiivselt oksüdeeruma alles temperatuuril 1400°C, kuna kuumutamisel tekib SiC pinnale õhuke tihe SiO2 kile, mis takistab õhu edasist juurdepääsu. SiC ei lahustu väävel- ja lämmastikhappes. f)Sialon Sialon on ühefaasiline keemiline ühend (Si3Al3O3N5), mis on stabiilne väga kitsas piirkonnas. Sialon avastati 1970. a. Üheaegselt Jaapanis ja Inglismaal. Sialoni võib valmistada pulbertehnoloogias tuntud tavalise vormimise või paagutamisega. Sialon on struktuurilt ja mehaanilistelt omadustelt lähedane Si3N4-le ja keemilistelt omadustelt Al2O3-le. Ta on hea kuumustugevus ja püsivus, väike joonpaisumistegur, hea termokindlus, mõõdukas soojusjuhtivus ning hea kulumiskindlus. Tänu headele mehaanilistele omadustele ja keemilisele inertsusele, aga samuti suhtelisele odavusele ja tehnoloogilisusele nim sialone ka ''superkeraamikas''. Tänu suurele
annaabi.ee 
