Sellised väikeste akende, tambitud savist või paeplaatidest põrandatega eluruumid olid hämarad, külmad ja niisked. Seetõttu püüti soojal ajal elada võimalikult palju elamu taga olevas aias, kus oli nii õhku kui ka päikest. Mööblit oli vähe, sest eluruumid olid määratud inimestele, mitte aga uhkeldava mööbli näitamiseks. Mööbel oli raske ja kohmakas (jõukamates majades tammest või pähklipuust). Elutoa keskel seisis pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele. Üleriided riputati nagidesse, milleks tavaliselt olid metsloomade sarved. Rõivaid ja kangaid hoiti hoolikalt kokkupanduna tugevates, väljast rautatud kirstudes. Kirstud ja muudki mööbliesemed kaeti värviküllaste vaipade ja linikutega. Vaipu riputati ka seintele, ei asetatud aga jalgade alla maha. Olenevalt aastaajast kaeti külm põrand kas õlgede, heinte või värsku, hästi lõhnava
Aknad suleti väljast luukidega. Soojematel maadel ei kaetud aknaava, põhjapoolsetel aladel kasutati selleks kas härjapõit, pärgamenti või õlipaberit. XIV sajandil ilmusid tinaliistudesse kinnitatud pudelipõhja meenutavad klaasitükid, millest kumas vaid vaevaliselt valgust läbi. Sellised väikeste akende, tambitud savist või paeplaatidest põrandatega eluruumid olid hämarad, külmad ja niisked. Mööblit oli vähe, ta oli raske ja kohmakas. Elutoa keskel seisi pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele. Üleriided riputati nagidesse, milleks tavaliselt olid metsloomade sarved. Rõivaid ja kangaid hoiti hoolikalt kokkupanduina tugevates, väljaspoolt rautatud kirstudes. Kirstud ja muudki mööbliesemed kaeti värviküllaste vaipadega ja linikutega. Vaipu riputati ka seintele, ei asetatud aga jalgade alla maha. Olenevalt
annaabi.ee 
