Et Itaalias oli küllalt palju säilinud Rooma-aegseid kunstimälestisi ning et lisaks sellele antiikaega millekski ideaalseks peet, hakati antiikkunstist eeskuju võtma. Selle antiikaja matkimise pärast nimetataksegi 15. ja 16. sajandit renessanssiks, mis tähendab taassündi. Kuid muidugi ei piirdunud renessanssi kunstnikud ainult vana jäljendamisega vaid lõid ka palju täiesti uut. Uus esteetika avaldus ka interjööri disainis: siin on iseloomulikud suured võlvidega ruumid, puitornamentidega kaunistamine, eneseväärikus ja iga detaili suhteline sõltumatus, mis moodustavad siiski ühtse terviku. Mööbli alale tõi ta põhjaliku muudatuse: varasemad majaga koos ehitatud liikumatud lauad, pingid ja magamisasemed asendusid vabalt liigutavate iseseisvate mööbliesemetega. Kapid, puhvetid, kirjutuspuldid ja muud mööblitükid kaunistati sambakeste, pilastrite ja simsikestega nii nagu ehitisedki. Väga palju kasutati mööbli kaunistamiseks intarsiat
Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, mille keskosas moodustus sammaskäikudega (kaaristuga) ümbritsetud siseõu ( cortile). . Ruumikujundus. Renessanss, mille tolle aja kaasaegsed loomeinimesed nimetasid Taassünni stiiliks, andis keskaegse Euroopa kunstile ja kultuurile uue vabaduse, inimese usu oma piiramatutesse võimalustesse. Uus esteetika avaldus ka interjööri disainis: siin on iseloomulikud suured võlvidega ruumid, puitornamentidega kaunistamine, eneseväärikus ja iga detaili suhteline sõltumatus, mis moodustavad siiski ühtse terviku. Elementide/figuuride asetus konkreetsetes piiratud pindades oli alati allutatud korrastatud teljelisele kompositsioonile: kompositsiooniskeemideks olid ring, võrdhaarne kolmnurk, nelinurk.. Nii ruumi tervikuna kui üksikesemeid iseloomustab selge rütmilisus, sümmeetrilised lahendused, horisontaalsuse rõhutamine. Sakraalinterjöörides otsiti harmooniat ja tasakaalu,
annaabi.ee 
