nimetatakse ka neoliitiliseks revolutsiooniks). Tänu sellele vähenesid näljahädad ja suremus, pikenes eluiga ning kasvas inimeste arvukus. Põlluharimine tingis paikse eluviisi sinna, kus oli hea muld, seega jäid soised piirkonand asustamata. Aja jooksul jagunes ka tööjaotus (põlluharijad ja karjakasvatajad) Pronksiajal võeti kasutusele ader, mis muutis põllu kündmise märksa lihtsamaks. Aletamise puhul raiuti rajataval põllul kasvavad puistaimed ning need põletati, puidust saadav tuhk oli väetiseks. Põldu kasutati 2-5 aastat. Peale kasutamist jäeti ala sööti, kuni uus mets peale kasvas. Aletamiseks sobivad happelised mullad, kus tuhk annab väetisena suuremat efekti. Ja lisaks on paremad savikad, mitte liivased maapinnad. Põlispõllundusega oli üks ja sama põld väga kaua aega ühe ja sama koha peal. Põlispõllunduses kasutatikolmeväljasüsteemi: ühel osal põllust kasvas
väiksemateks lappideks. Need ribad või lapid kuulusid taludele. Sellega kaasnes väljasundus, s.o talude kohustus teha põllutöid üheaegselt. * Põlispõldudel kasutati kolmeväljasüsteemi. Kolmeväljasüsteemi levikut seotakse talivilja kasvatamisega. Põldude paigutuse ja leviku määras sõnnikuvedamise kaugus (kuni 1- 1,5 km). Alepõld - Aletamise puhul raiuti rajataval põllul kasvavad puistaimed ning need põletati, puidust saadav tuhk oli väetiseks. Põldu kasutati 2-5 aastat. Peale kasutamist jäeti ala sööti, kuni uus mets peale kasvas. Keskaja lõpul Eestis umbes 100 mõisa kivist linnustena. Kindlustatud mõisad ehk vasallilinnused: väikesed tornlinnused (Vao, Kiiu),) aga ka suuremad hoonekompleksid (Kalvi, Virtsu). Tornlinnustes esimene korrus laokorrus, teisel eluruumid, kolmas kaitseotstarbel
annaabi.ee 
