Kõige tähtsam kriteerium oli vanus, mis aitas kindlaks määrata vanad metsad. Eri puuliikide osas määrati erinev vanusepiir. 2000. aastast alates kasutati eeldatavate vääriselupaikade väljavalikul ka valevärvilisi aerofotosid. Aerofotode põhjal oli eriti hea eristada ebaühtlase struktuuri ja eri suktsessiooniastmega kõrge looduskaitselise väärtusega puistuid looduslike veekogude ääres ja kallastel ning puisrohumaadel. Lisaks nimetatud teabeallikatele küsitleti enne välitööde tegemist kohalikke metsatöötajaid ja looduskaitsjaid, kes võisid teada tõenäoliste vääriselupaikade asukohti ja seisukorda. Kõikeelvalitud vääriselupaigad kanti enamikel juhtudel Eesti põhikaardi lehtede või ortofotoplaanide valguskoopiatele mõõtkavas 1:10 000, sama alust kasutati hiljem inventeerimisel. Võimalusel kanti välitöökaartidele ka väljavõte metsakvartalite ja -eraldiste võrgustikust
eelnevalt lagundatud puitu kasutavad putukad ja seened jne), mis on iseloomulikud puistute hilistele suktsessioonistaadiumidele. Eristada tuleb järjepidevust : · ...metsamaana võib olla ajaloos intensiivselt ja korduvalt majandatud, seetõttu liigivaene, haruldustevaene; · ...loodusmetsana tavaliselt leidub kitsalt kohastunud ja haruldasi liike, isegi kui on metsas vanu majandamismärke; · ...kui metsale iseloomulike elementide järjepidevust, näiteks vanad tammed puisrohumaadel. Metsade kasutusviis on pidevas muutumises: · Ajalooliselt suurim ümberkujundaja oli metsade aletamine. Tänapäeva seisukohalt vaadates vana, stabiliseerunud muutus. · Aastatuhandeid on asulate ümbruses metsades karjatatud ja niidetud, samuti toimis nn püsimetsandus ehk valikraie. · Viimased 200 aastat suurepinnaline kuivendamine ja lageraie määral, mida pole kunagi ajaloos enne olnud. Endine põllumaa.... · ...on ka võsastununa kõige vähemväärtuslik metsaliikide seisukohalt
annaabi.ee 
