võrseid, mistõttu on hooldus lihtne juurekaelast vedi kõrgemale (viljapuud) tüvele, maapinnast 1 - 2 m kõrgusele (rippoksaliste ja tüvik-keravormide puhul); sel juhul oleneb täiskasvanud taime kõrgus pookealuse kõrgusest ega muutu taime vananedes enam Pookimisviisid võib jaotada kahte rühma: 1) silmastamine, mille puhul alusele poogitakse vaid üksainus pung koos kooretükikesega ja väikse puiduosaga (või ka ilma puiduosata); 2) oksastamine, mille puhul alusele poogitakse (1) 2 … 4 pungaga võrseosa. Järgnevalt tutvustatakse erinevaid pookimisviise: 5.1. Silmastamine Silmastamist teostatakse ajal, mil pookealuse koor on lahti ning paljundatava sordi emataime sama aasta võrsetele on arenenud uued pungad. Meie oludes on see juuli teine pool kuni augusti lõpuni. Siiski võib ka sellel perioodil esineda olukordi, kus koor on kinni - see on enamasti tingitud põuast või madalast temperatuurist.
haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks. Puidust on tehtud joonistussütt, teda on kasutatud nikerdamiseks. Kuna aga paakspuu ei kasva kuigi suureks, siis ei ole puit olnud inimesele peamine väärtus tema juures. Kõige kasulikum asi on hoopis koor. Paakspuukoor on eestlastele juba ammust ajast tuntud ravivahend ja värvaine, nagu ka marjadki. Koort kogutakse kevadel mahlajooksu ajal. Sel ajal on okstel koor hästi lahti ning me saame ilma liigse puiduosata puhta ravimi. Selleks tuleb puu umbes käelaba kõrguselt maha lõigata, seejärel tükeldada tüvi ja oksad paarikümne sentimeetri pikkusteks juppideks. Igale tükile tuleb teha pikilõige ja koor maha tõmmata. Pimedas kuivatatud ja kuivas hoitav ravim säilib viis aastat. Sama pika ajaga on meie puu asemele kasvanud uus ja me võime koguda värske ravimi. Metsas on paakspuu marjad mitmetele lindudele toiduks, vastutasuks levitavad nad aga toiduandja seemneid kõikjale kuhu lendavad
annaabi.ee 
