...... 12 7. Mõju.................................................................................................................... 14 8. Kokkuvõte...........................................................................................................16 9. Kasutatud kirjandus.............................................................................................17 Sissejuhatus Üle maailma on paljudel riikidel, kaasaarvatud Eestil, probleeme ebaseaduslike metsaraiete ja puidukaubandusega, mis hõlmab nii metsamaterjali, kui ka puittooteid. See üldtuntud probleem on esile kerkinud peamiselt tänu keskkonnateenistusele ja ,,roheliste" liikumisele, kes on piisavalt kõval häälel tähelepanu pööranud asjaolule, et metsade raied on suured ja kahjustused keskkonnale on liialt suureks kasvanud. Märgiks ära, et kohati on nende tegevus ka ,,liialt" aktiivne ja hinnang ülepaisutatud, ehk siis paljud inimesed ei tea, mida nad teevad ja räägivad (võib leida ka selliseid
kokku leppima ka eraomandi kasutuse reeglites. Kõrvuti riikliku omandiga metsadele on tänapäeval hästi arenenud ka erametsandus. Tõsi, stabiilsus ei ole tekkinud üleöö, väljakujunenud normid ja tavad on pika arengu tulemus. Selles arengus ei ole põlatud ka radikaalseid meetmeid piiramaks metsade ohjeldamatut raiet ning taastamaks metsi. Siinjuures tuleb silmas pidada, et ressursikasutuse regulatsioonidel ei peaks midagi ühist olema vabaturu põhimõtetel toimiva puidukaubandusega. Jääb mulje, nagu häbeneks meie ühiskond iseennast niivõrd, et ei julge tunnistada siirdeühiskonnale täiesti loomulikke probleeme ning vastavalt sellele ka käituda. Tegelikult ei tulene metsakasutuse regulatsioonide rakendamise võimatus sugugi nii kindlalt meie põhiseadusest, vaid on selgelt poliitilise (loe: majanduslike huvide) võitluse tagajärg [6]. Kas võitnutele ka au langeb, seda peab näitama aeg. - Seoses ilmse üleraiega kuusikutes ja männikutes hakkab kehtima