on läbi teinud pika ja põhjaliku arengu, teadmised tegutsemiseks on olemas. Selleks aga, et tagada ühtlane, järjepidev ja jätkusuutlik majandus, ei piisa vaid ühe põlvkonna pingutustest. Nagu teame oma möödunud sajandi kogemustest, paranevad haavad pikkamisi ning oht taas rumalusi teha püsib. Metsakasutuses tehtud vead peegelduvad ilmekalt metsade nüüdseks välja kujunenud vanuselises struktuuris. Juurdekasvu kõrval on see teine oluline tegur, mida tuleb arvestada puidukasutust kavandades. Just vanuselise jaotuse ebaühtluses peitub ka põhjus, miks ühel või teisel ajalooperioodil ei ole võimalik planeerida raieid ainult juurdekasvust lähtudes. Samas ei tähenda see seda, et metsakasutuse ajaloos tehtud vead peaksid jäämagi korduma. Loodus oma mitmekesisusega on andnud meile suurepärase võimaluse vigu tasandada. Ka keerukates olukordades aitab metsakasutust arukalt kavandada eri puuliikide eri pikkusega
protestimärgiks oma kunagiste õiguste äravõtmise eest. Selgelt eristusid metsarikkamad ja vähemintensiivselt kasutatavad piirkonnad, arenesid välja külad ja piirkonnad, kust teatud liiki puidutoodang tuli ning tõusid küttepuude hinnad linnades. Suurem pööre metsade sihipärasel kasutamisel tuli alles 19. sajandi lõpul, mil laienev tööstus (sae- ja paberitööstus, raudteede rajamine, telegraaf- telefon jne.) nõudis planeeritud puidukasutust, algas metsade korraldamine ja metsakasutamiseks optimaalsete raiemahtude määramine. Tänu asendusmaterjalidele, aga ka keeldudele vähenes talupoegade puidukasutus: puuaedade asemele tulid kiviaiad, loobuti valgustuspeergude kasutamisest, puunõude asemele võeti plekk- ja savinõud, kadusid niinest- tohust jalanõud, köied, märsid jne. Metsateadust ja metsade majandamist on mõjutanud nii vene kui saksa metsateadus: Omandivormiti
annaabi.ee 
