liiki raudteejaamu. Teise klassi jaamu ehitati peaaegu iga 70-100 versta järel. 1902. aastal kui Keila-Haapsalu raudteed rajama hakati, otsustati Haapsallu kui raudteeliini lõppjaama rajada samuti kõrgema klassi jaamade hulka kuuluv teise klassi jaam koos vastavate rajatiste ja hoonetega. Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudteejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Teise klassi jaama oli ette nähtud suur puhvetitega reisijatehoone, reservuaaridega veevarustussüsteem, veduridepoo koos töökojaga väiksemate remonttööde teostamiseks, ehitised kõigi kaubatoimingute teostamiseks ning aidad materjalide ja tööriistade hoidmiseks. (1,3) Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V.Vestfaleni poolt koostatud jaamahoone eriprojekt valmis 1904. aastal. Haapsallu ei kavatsetud ehitada tüüphoonet, vaid Peterburis ja Moskvas tuntud suvituslinnale kohast suursugust kuurortliku
Selle keskel seisis marmorplaadiga söögilaud. Laual asetses tuhmunud kuldäärtega kohviserviis. Kogu salong nägi välja väga kurblik ja nukker. Selle põrandalauad olid väga viletsad ning katki, osaliselt kattis seinu rinnakõrgune paneel ja osaliselt lakkpaber. Ruumi aknad olid võretatud ning see lehkas umbuse, hallituse ning kopituse järele. Söögituba oli täidetud mitmete võidunud puhvetitega, millel seisid erinevad tuhmunud servadega karahvinid, ümmargused metallist aluskausikesed ja portselanist siniääreliste taldrikute virnad. Toa ühes nurgas asus kast, kus hoiustati pansionäride määrdunud suurätikuid. Ruumis oli veel seinakell, roheline ahi, erinevad seinalambid, toolid ning erakordselt raske vahariidega kaetud laud. Korruse teine pool koosnes kahest korteris, mis olid selles pansionis kõige luksuslikumad