[-konsonant +madal] [-labiaalne] [-konsonant +taga +kõrge] [+labiaalne] Fonoloogiliste tunnuste teine tähtis kasutusala on loomulike klasside väljendamine. Need on häälikusegmentide klassid, mille liikmed on keele teistest häälikutest ühemõtteliselt eristatavad vähemate tunnuste abil kui on vaja klassi üksiksegmentide ammendavaks kirjeldamiseks. (vokaalid, eesvokaalid, klusiilid jne). Loomulikke klasse võib seega olla erinevatel abstraktsioonitasanditel. Mõned puhtloogiliselt võimalikud rühmad, nt [u, o, ä] või [p, t, s] oleks ebaloomulikud, kuna neid ei saa moodustada mingite foneetiliste tunnustega nii, et samasse rühma ei kuuluks samade tunnuste abil teisi häälikuid. Mida avatum kõnetrakt, seda sonoorsem ehk kõlavam on moodustatav häälik; kõige sonoorsemad on madalad vokaalid, kõige vähem sonoorsed klusiilid. Foneemi olemus Tähendusopositsioon näitab erinevatesse foneemidesse kuulumist, täiendav jaotumine ja vaba vaheldus
on õiguspärane, lubatud. AKTIIVNE EUTANAASIA Aktiivne eutanaasia on patsiendi surmamine tema piinade lõpetamise ja valude leevendamise eesmärgil. Erinevalt eelmisest variandist ei ole surm siin vaevuste leevendamisega kaasnev, vaid selle vahend. Seega mitte abi suremisel vaid suremiseks. Sellist tegevust ei saa õigustada kohustuste kollisiooniga, sest patsiendi surmamine ei ole arsti kohus. Surma saabumine on siin paratamatu ja eesmärgipärase tegevuse tulemus. Ka puhtloogiliselt ei saa õigustada situatsiooni, kus isik, keda ollakse kohustatud abistama, selle asemel tapetakse (2., lk 26-27). Näiteks Suurbritannia seaduste kohaselt suhtutakse aktiivsesse eutanaasiasse üheselt: "Kui vastav tegu tehti kavatsusega patsient surmata ja kui ka tegelikult on tulemuseks surmamine, siis pole tähtsust, kas loomuliku surmani jäi nädal, kuu või aasta, ikkagi on tegu tahtliku tapmisega" (1., lk 140). Seega on esmatähtis tahtlus, mitte motiiv.