Eesti saunakukultuur Vajadus ennast pesta ja puhastada on loomupäraselt omane paljudele elusolenditele. Loomade enesepuhastamist võib lugeda instinktiivseks tegevuseks. Inimesel on pikemaajaliste kogemuste najal kujunenud instinktist teadlik pesemisvajadus. Juba ürgajal puutus inimene kokku veega ja märkas, et vesi puhastab nahka, pesemine aga parandab üldist enesetunnet ning aitab vältida haigusi. Ka ilumeele arenemine võis soodustada puhtempiiriliselt omandatud pesemisvajaduse tugevnemist. Esialgu piirdus pesemine suplustega jões, järves või meres. Pesemistele varjulisemates kohtades lisandus oskus kasutada soojendatud vett. Vee soojendamiseks visati veenõusse lõkkes kuumaks köetud kive. Selle tagajärjel tekkiv järsk vee aurustumine võis omada ka rituaalse tähenduse. Hiljem ehitas inimene pesemiskohale tuulevarjuks seinad ümber ja hakkas vett kallama kuumadele kividele(viskama leili). Nii võis tekkida sauna ja
surnud naist lahkav arst (st mees) lõikas näppu ja suri ka ise, kusjuures sümptomid olid samad, mis surevatel emadel. Ignaz Semmelweis (1818-1865) pani 1840. aastatel Viinis tähele, et ühes haiglas suri 10% ja teises 3% sünnitajaist. Vahe oli selles, et esimeses haiglas tegelesid sünnitajatega arstiks õppivad (sh siis ka lahkamisega tegelevad) üliõpilased, teises valmistati ette aga ainult ämmaemandaid (kes ei lahanud). Semmelweis tuli selles olukorras puhtempiiriliselt (enne Pasteuri jt) järeldusele, et on vaja ,,puhtust pidada", eeldades, et arstid ise kannavad om kätega edasi midagi, mis põhjustab haavapõletikke. Olles sunnitud 1848. a Viinist lahkuma (lisaks sümpaatiale Ungari revolutsiooni vastu, ei leidnud ta ka ühist keelt kliinikumi juhatajaga oma teooria pinnal), viis Semmelweis, nüüd juba Budapestis, suremuse lapsevoodipalavikku 0,8%-ni. Avaldas oma põhjapaneva töö 1861. Ta ise suri 1865. a veremürgistusse...
annaabi.ee 
