saatel. Lesbose saare lüürikute luutused olid määratud ettekandmiseks teatavas kindlas keskkonnas. Koorilüürika lätted on folkloorsed, koor oli rituaalne- nii tantsis kui ka laulis. Alaliigid: Hümn, ood, epniikon (kiidulaul võitjate auks nt spordis), tüüpiline oli dooria murre. Lihtsamad lüürika liigid on eleegia ja jamb. Nüüdisaja kirjandusteaduses nimetatakse eleegiaks (tavaliselt saadeti puhkpilliga) kurvatoonilist luuletust mis tahes värsimõõdus; antiikajal aga, olnud ürgselt leinalaul, kujunes see teatavas vormis, nimelt nn. eleegilistes distihhonides kirjutatud mitmesuguse sisuga luuletute üldnimetuseks. Selline distihhon koosneb heksameetrist ja pentameetrist (sisaldab nagu heksam.-gi kuus värsitõusu, ent mille kolmas ja kuues värsijalg on mõlemad kahanenud üheks pikaks rõhusilbiks; kolmanda värsijala järel asub tsensuur, mis jagab
2tr, ak, kb, dr). Väimela bänd oli Võru kandi esimene teadlikult džässmuusika mängimiseks moodustatud orkester. Peale orkestri foto, millelt saab teada kollektiivi pillilise ja isik- koosseisu, pole nende tegevuse kohta õnnestunud leida mingisugust kirjalikku jälge. 1930. aastatel Lõuna- ja Lääne-Eestis tegevust alustanud 13 teadaoleva kollektiivi seas oli vaid üks väike ansambel – Pärnu Le-Ar-Di – ja 2 kolme puhkpilliga 7-liikmelist orkestrit. Valdavaks orkestritüübiks kujunes tolles piirkonnas 4–6 puhkpilliga väikese bigbändi 127 Lääne Elu 23.07.1935 andmetel toimus samalt Red Hot Ramblers’i tantsuõhtult ka raadioülekanne. 128 Lääne Elu 8.07.1938: “Plaažil igal lõunal mängiva jazzorkestriga ollakse rahul” ja reklaamist Lääne Elu 2.10.1938: “Haapsalu tuletõrje avab hooaja sügisballiga, tellitud suvine Kuursaali jazzorkester Tallinnast”. 129
annaabi.ee 
