Karistused määruste rikkumise eest olid küllaltki ranged. 19.sajandi esimesel poolel iseloomustas Eestos turismi mudaravilate ning ööbimisasutuste rajamine.Sel perioodil kujunesid Haapsalu, Pärnu, Kuressaare ja Narva-Jõesuu puhkuse-,lõbustus- ja terviseravikeskusteks. Tõuke turismi elavnemiseks andis raudtee ehitamine, mis algas 1869.aastal. Pärast 1870. aastaid hakkasid looduskaunitesse kohtadesse, nagu Elva, Võsu, Pirita, Nõmme jt, tekkima puhkeasulad. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil (19128-1940) taastus ja kujunes välja suvituskohtade ja kuurortide võrk. Eesti esimene turismiga seotud riiklik tegevus oli suvitus- ja ravikohtade arendamine, millega jätkati Tsaari-Venemaalt alguse saanud tegevust. 1.juunil 1920 registreeriti Eesti esimene turismiorganisatsioon- Eesti Turistide Ühing. Ühing etendas olulist osa Eesti turismi ja matkamise kujunemisel ning arendamisel kuni iseseivusaja lõpuni. 1930
asuvad mere ääres, järgnevad üksteisele ridamisi. Poolsaarte siseosad on valdavalt tühjad metsamaad. Põllupidamisega seotud asulad on paekalda läheduses. Küla maad jäid nii paelavale kui ka rannikumadalikule. Küla ise asub harillikult nõlvakul, jõe või oja ääres või allikate ligiduses. Paljud sellised asulad on väga vanad. Rannikumadaliku külad on olnud peamiselt haja-, ahel- või sumbkülad. Piki panga joont leidub ridamisi mõisaid: Palmse, Sagadi, Vihula, Kolga, Viimsi. Puhkeasulad on Kloogaranna, Laulasmaa, Keila-Joa, Vääna-Jõesuu, Rannamõisa, Muuga, Käsmu, Võsu, Toila, Narva-Jõesuu. Rannaäärse asustuse kujunemise jälgimisel on kasulik teada, et hiljemalt 9. sajandil kulges lääne-ida kaubatee piki Soome lahte. Meresõit toimus päeval, öösel peatuti saarte poolsaarte, neemede varjus või jõesuudmeis. Et kaubandusretkede kõrval tuli ette ka röövretki, tekkis vajadus rannaalade kaitse järele. Ehitati valvepunktid, pärastpoole linnused. Linnuseid on
annaabi.ee 
