Tori Hobusekasvanduse I tegevusetapil (1856...1880) valitses kaks voolu. Ühed, kelle eestvedajaks oli A. T. Middendorff, pooldasid eesti hobuse parandamist välismaiste tõugudega. Teised, eeskätt talupojad, tõestasid katsete ja näidete varal, et eesti kohalikud hobused on vähenõudlikud, tugevad ja vastupidavad ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. Plaanitud katsed parandada eesti hobust soome, araabia ning hiljem ardenni ja norra hobuse abil ei andnud puhasaretusest paremaid tulemusi. Hobuste veojõu üle otsustati vaid välimuse, st. suuruse järgi, ja ei osatud arvatagi, et ka väikesel hobusel võib olla imestamisväärselt suur veojõud. Tori Hobusekasvanduse II perioodil (1880...1908) mindi Toris sõjaväe tellimuse kohaselt üle ratsahobuste aretamisele, kelle eest tsaarivalitsus maksis kõrget hinda. Kohalikke märasid paaritati orlovi traavli, anglo-araabia, täisverelise ratsahobuse, idapreisi jt
sisse vedama suuri valgeid sigu, keda ristati kohalike taani sigadega. Aretustöö paremaks organiseerimiseks hakati 1886. a. looma riigi subsiidiumide abil töötavaid tõuaretuse keskusi. 1890. aastal oli Taanis juba 88 landrassi ja 15 suure valge sea aretuse keskust, mille eesmärgiks oli kõrgekvaliteediliste suguloomade tootmine. Landrassi tõugu sigade populaarsuse kasvuga suurenes selle tõu aretusega tegelevate aretuskeskuste arv ja vähenes suure valge sea puhasaretusest huvitatute arv. 1959. aastal oli Taanis juba 256 landrassi tõu aretuse keskust ja ainult üks suure valge tõuga tegelev aretuskeskus. 1961. a. suletigi viimane suure valge sea aretuskeskus. Hiljem otsustati siiski, et ristandsigade tootmiseks on vaja puhtalt aretada ka suuri valgeid sigu, mistõttu 1970. a. organiseeriti 2 riiklikku suure valge sea aretuskeskust. Nii landrassi kui ka teiste Taanis kasvatatavate seatõugude
annaabi.ee 
