Selleks ehitati linnuseid ja pandi patrullima leegione. Igal leegionil oli oma kindel piirilõik, millel ta pidi korda hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012) 1.1. Relvastus Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp (scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega ``Galli kiiver`` ja metallplaatidest koosnev keha ja õlgu kaitsev turvis (lorica segmentata). Mõned sõdurid võisid kaasas kanda ka väikeseid viskenooli (plumbatae), aga see ei olnud laialt levinud. (Roman Legions 2012) Pilum (lisa 1) oli umbes 2 meetri pikkune viskeoda, mis koosnes kahest osast. Esimene osa oli
,,Mariuse muulad" (muli Mariani). Harjutati laagriplatsi üles sättimist ja tehti riviharjutusi. Kõiki harjutusi korrati erinevates tingimustes, erinevatel aegadel, erinevates keskkondades, et lahingus mitte kunagi sattuda võõrasse olukorda. Erioskustega nekrutte õpetati edasi oma eriala vallas ja neist said ohvitserid või spetsialistid (immunes). 3. Varustus Leegionites kasutati pistoda (pugio), lühikest mõõka (gladius) või pika teraga mõõka (spatha, hakkas levima teisel sajandil), torkeoda (hasta) ja kahte viskeoda (pilum), üks kergem, teine raskem. Need viskeodad olid kolmnurkse peaga st neid oli raske välja kangutada kui nad juba millessegi olid tunginud, neid kasutati vahetult enne vägede kokkupõrget. Pilum'i puhul on oluline ära märkida, et ta oli kujundatud ühekordseks kasutamiseks. Tavaline viskeoda on ohtlik relv, lubades vastasel seda enda vastu kasutada,
annaabi.ee 
