võis sellega mistahesseisukohta kaitsta.Thomas Hobbes- põhjendas loomuõigusega absoluutse monarhia vajalikkust. Lähtus sellest, et rahvas onühiskondliku lepinguga võimu valitsejale delegeerinud ning järelikult mida suurem võim, seda parem.John Locke- rajas õpetuse võimude lahususest (täidesaatva ja seadusandliku). Kaitses inimeste loomulikkeõigusi, toetas usu- ja sõnavabadust. Seega kandis Locke esmakordselt doktriini sotsiaalsele alale.Samuel Pufendorff- Püüdis luua kõikehõlmavat, praktilisele elule vastavat loomuõigust.Christian von Wolff- jõudis süstematiseerimises veel kaugemale ja tegi loomuõiguse teesidest geomeetrilisesüsteemi.Ratsionaalsele loomuõigusele on iseloomilikud võrdlused loomariigiga, mille tähelepanekud kanti üleinimsuhetele, see oli sarnaselt ajaloolise võrdlusega meetod loomuõiguse tuvastamiseks.Ratsionaalne loomuõigus andis:kodanlastele
endale sobivat. Oluline oli see, mida keegi loomulikuna all mõistis. Siin on alus erinevate, kohati vastandlike käsitluste kujunemiseks, mis võimaldasid loomuõiguslike argumentidega legitimeerida peaaegu kõike. Seega ei ole kohane rääkida ratsionalistlikust loomuõigusest kui ühtsest õpetusest. Lähtudes P. Caroni seisukohtadest, võib loomuõiguse mõju õigusele käsitleda kahesena: 1. Loomuõiguse mõju õiguse välisele küljele. Selle suuna esindajad (Samuel Pufendorff, Christian Wolff) ei olnud rahul olemasoleva õiguse vormiga ja nõudsid õiguses senisest enam korda ja süsteemsust. Olemasolev õigus tuli rajada loogilistele ja deduktiivselt tuletatavatele põhimõtetele. Antud lähenemises oli eeldus seadusandluse kodifitseerimiseks. 2. Loomuõiguse mõju õiguse sisule. Selle suuna esindajad (Christian Thomasius, Adrian
annaabi.ee 
