Sisekaubanduses etendasid olulist osa kooperatiivettevõtted. Esimesed tarbijate ühistud asutati juba 1902. aastal Antslas ja Sindis. ETK kui keskühistu asutati Tarbijateühisuste Liiduna 1917. aastal. 1919 .a. sai organisatsioon endale uue nime - Eesti Tarvitajateühisuste Keskühistu ehk ETK. 1939. aasta alguseks oli Eestis 203 ühiskaubandusühistut 612 kaupluse ja 51 176 liikmega. 1.4 Kaubandusvõrgu killustumine Kaubandusvõrk oli killustunud - enamus oli toidu-, sega- ja pudukauplusi.. 1933.a. läbiviidud majandusloenduse andmeil oli ligi 10 tuhat hulgi- ja jaekaubanduse eraettevõtet, neist maal 5 1,9 tuhat. Eesti tarbijate Keskühistule (ETK) kuulus 1200 kauplust, mille käive moodustas 22 % üldisest jaekäibest. Juba 1920. aastal anti Eestis välja määrus hangeldamise ja liigkasuvõtmise tõkestamiseks, mis hilisemate täienduste ja parandustega kehtis kogu vabariigi aja. "Keelatud on toiduainete ja
28%, munadest 15-30%, kartulist 6-10%, lihast 16-23%, villast 13-15%. Raha, mis saadi neist andmeist, moodustas talurahva sissetulekust vaid 4-6%. Majandusministreeriumi juurde moodustati näiteks kaubanduse komitee. 1940.aasta augustis kehtestati kaubandusettevõtete tegevuse üle rahvakontroll. Sama aasta novembris kehtestati nõukogude valuutasüsteem. 1940. aastani oli kaubandusvõrk väga killustatud enim oli toidu-, sega- ja pudukauplusi. Nõukogude võimu kehtestamisega viidi sisse rida muutusi. Tagamaks kaubanduse funktsioneerimine, valiti suuremates kaupluses valitsuse täievolilised esindajad (usaldusmehed) . Anti välja erakaubandust reguleerivaid õigusakte, mis puudutasid igapäevast kassaraha üleandmist panka, panga arvelt raha väljavõtmise piiramist. 1940. aastal juulis moodustati Kaubanduse Natsionaliseerimise Allkomitee. Vabariigi linnades ja maakondades määrati allkomitee esindajad, kelle kaasabil moodustati
annaabi.ee 
