Eesmärk: esiemade leivateotarkus taasavastada, uuteks leivategudeks julgust ammutada ja selle iidse kunsti kogemusi omalt poolt edasi anda 2. Tooraine: Rukis, viljataim mis levis pronksiajal euroopasse, kus arenes omaette kultuurteraviljaks. 3. Ajalugu: Algselt ei kasutatud leiva tegemiseks üksnes viljateri, vaid kogu rukkitaime maapealset osa. Leivateole eelnes pudrukeetmise oskus – arvatavasti olid esimesed leivakakukesed just pudrupotist üle keenud, kuumadele kividele kukkunud ning seal ära küpsenud pudrukördipallid. Jahtunult oli see kivikõva. Pehmeks ja muredaks muutus leiba alles hiljem, pärast hapendamise avastamist, mis sai alguse Egiptusemaalt, pärisorjade juurest. Sealt liikus leivateokunst edasi juutideni, sealt kreeklaste ja roomlasteni ning lõpuks otsapidi ka Euroopasse. Uus ajajärk rukkileiva arengus saabus leivaahju leiutamisega, mil rukkikäkkidest hakkasid vormuma suured kohevad
Rukkileiva arvestus 1. Kuidas tekkis leib? Leivaküpsetamine sai alguse umbes 5000 aastat eKr. Sellele eelnes pudrukeetmise leiutamine. Õue jäetud jahu segunes vihmaveega – esimene “kört” oligi valmis. Tuletegemise oskusega hakati toorputru lõkkel keetma. Pudrupotist kees kört üle ääre kuumadele kividele. Saadi omapärase maitsega krõbedad kakukesed. 2. Jahu saamise viisid Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvekivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Hiljemalt esiaja lõpust saati valmistati jahu oma tarbeks kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni
annaabi.ee 
