Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat 1. Üldiselt Paralleelselt kulgevad kaks suunda: traditsiooniline ja eksperimenteeriv. Traditsiooniline lähtub ekspressionismist (eeskujuks näiteks „Wozzeck“) ja neoklassitsismist, samuti esineb ikka veel hilisromantilisi-puccinilikke teoseid. Üldiselt võiks seda liini nimetada ka narratiiveks ehk läbiva jutustusega ooperiks. Eksperimenteeriv suund paneb küsimärgi alla teksti, traditsioonilised süžeed ning rõhutab eriliselt teatripärast külge, visuaalne element on veelgi suurem kui traditsioonilisemas suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli
Lavastas Patrice Chéreau. 10. Modernism 20. sajandi teisel poolel (täpsemalt 1945-1970). Lühike ülevaade muusikateatrist ja ooperilavastamisest pärast 1945. aastat. Stravinski – neoklassistsist või postmodernismi eelkäija? („Elupõletaja tähelend“ 1951) Pärast 1945. aastat Peale II MS kulgevad edasi 2 suunda: 1. Traditsiooniline Lähtub ekspressionismist (”Wozzek”) ja neoklassitsismist. Esineb ka hilisromantilisi – puccinilikke teoseid. Seda liini võib ka nim. läbiva jutustusega ooperiks (läbiv süžee) 2. Eksperimenteeriv See suund paneb küsimärgi alla teksti traditsioonilised süžeed ning rõhutab eriliselt teatripärast külge. Visuaalne element on veelgi suurem kui trad. suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli
annaabi.ee 
