abikaasa Gemignani surma 1904 aastal. Kohe pärast abiellumist sündis neil poeg 4 Tonio. Elvira lakkas enda eest hoolt kandmast, seda tänu sellele et ta oli koduste töödega koormatud ja ka vägivalla tõttu mida Puccini tema vastu kasutas. Nende suhted muutusid veelgi keerukamaks kui 1908. aastal üks teenijatest, kellega armukadeda Elvira arvates oli Puccinil salasuhe, end nende majas ära tappis. Abikaasad sattusid tüdruku sugulaste tõttu kohtu alla ja olid oma abielu lahutamas, kuid vaatamata kõigele jäid nad siiski kokku kuni surmani, hoolimata vastastikkusest vägivallast ja petmistest. ESIMENE EDU "Le Villi" ebaedust lööduna, ei loonud Puccini neli aastat ühtki teost, need olid rasked aastad ka majanduslikult. Alles 1889 aastal tuli Milano La Scalas Giulio Ricordi
pidada, selles suhtes, et kui orkester saavutas haripunkti ja muusika väga valjuks läks, kadusid meeste hääled alati ära, aga Aile lõikas vabalt läbi. Kolmas vaatus oli jälle vaadatavam, toimus mäss ja oli vähemalt põnev järgida. Kolmanda vaatuse muusika meeldis mulle kõige rohkem, seal kasutati palju trumme ja kõik kokku tekitas põneva meeleolu. Neljas vaatus oli igavam ja Madiste hääl jäi jälle täiesti varju. Üldiselt oli selline keskpärane muusika ning ma usun, et Puccinil on kindlasti paremaid oopereid. Kõige rohkem meeldisidki mulle kostüümid esimeses vaatuses, Aile Asszonyi võimas laulmine ning orkestri kokkumäng. Võrdluseks võin öelda, et aasta eest nähtud Verdi „La Traviata“ meeldis mulle palju rohkem, nii muusika, meessolistide kui ka lavadekoratsioonide ja kostüümide pärast, kuid põhikomponent on siiski muusika. „Manon Lescaut“ oli küll vaadatav, aga erilist muljet ta mulle kahjuks küll ei jätnud.
1904. aastal kirjutas Puccini Milano La Scala tellimusel Jaapani-ainelise "Madama Butterfly", mis kukkus esietendusel läbi. Puccini tegi teose pisut ümber, see tuli uuesti lavale Brescia teatris ja võeti seekord menuga vastu. Teos levis kiiresti Prantsusmaa ja Inglismaa teatritesse. Pärast "Madama Butterflyd" tuli uut ooperit kaua oodata. Suurt rolli mängisid selles nii 1903. aastal toimunud autoõnnetuse tagajärjed kui ka Puccinil samal aastal avastatud diabeet. Nendele põhjustele lisandus Puccini tööstiiliga harjunud libretistitandemi ühe liikme Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Eelkõige juhtisid Puccini tähelepanu töölt kõrvale eraeluskandaalid. 1910. aastal tuli New Yorgis lavale "Tütarlaps läänest". 1912. aastal tabas Puccinit uus raske kaotus – suri tema kirjastaja ning kauane nõuandja Ricordi. 1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas
annaabi.ee 
