Seal said kokku mitmed Eesti- ja Liivimaa haritlased, muuhulgas ka hilisem estofiil Johann Christoph Petri. Hupel suhtles tihedalt ka lähedal elava Rutikvere mõisniku Otto Friedrich von Pistohlkorsi ning Riia raamatukirjastaja Johann Friedrich Hartknachiga, kes olid tema lähemateks sõpradeks. Hartknochi juures lasi Hupel kirjastada ka kõik oma kirjatööd. Hartknoch vahendas ka Hupeli tutvusi mitme Saksamaa suurkuju, sealhulgas Johann Gottfried Herderiga. Algab Hupeli publitseerimistegevus 1772 1772. aastal avaldas Hupel oma esimese pikema teose: "Eesti- ja Liivimaa publikule", kus ta esitas mitmeid ühiskondliku elu reformiprojekte ja kritiseeris Liivimaa elu puudusi. Lisaks hakkas ta alates 1773. aastast tegema ka kaastööd Berliini kirjastaja Friedrich Nicolai retsensiooniajakirjale "Allgemeine Deutsche Bibliothek". Tänu sellele levis tema kuulsus literaadina ka Saksamaal. Ilmub Hupeli peateos, "Topographische Nachrichten" 1774 1774
Selle arengu tulemuseks see, et 1968. aastal luuakse institutsionaalne tugi – Balti Teaduste Edendamise Ühing. See ühing hakkab aktiivselt koondama ja koordineerima eri teadusvaldkondade tegevust. Olulised momendid: 1) hakatakse korraldama tollal kõrgetasemelise teaduskonverentse, mis koondasid eri paguluses olevad teadlased, neile konverentsidele said võimaluse minna ka ENSV-s elavad eesti teadlased (suur roll külma sõja lõpuperioodil kui tänasel päeval); 2) publitseerimistegevus, mis varasemast intensiivsemalt toimima hakkas. Enamik suurte ühiste konverentside ettekanded avaldati omaette kogumikena, mis 60-80ndatel olid oluliseks väljundiks teadlastele. Palju lähiajaloo uurijaid tol ajal ei olnud. Üks olulisim Rein Taagepera, kes on 20. saj II poole Eesti ajaloost kirjutanud, noorema teadlasena tegeles ta ka sõjajärgse perioodiga, kollektiviseerimise jms. Lisaks üksikuurimustele on tähtis ka aspekt, et ta on „Balti riikide 20
annaabi.ee 
