Seejuures püsib kogu lavastus võrdlemisi tugevalt koos, lugu areneb selgelt ja loogiliselt, ilma erilise toppamajäämise ja ärakukkumiseta. Ja kogu see muusikaline mosaiik kujuneb enam-vähem ühtseks tervikuks, mis on mõistetav ja nauditav. Orkester varieeris mõnuga mõnda teemat, millel ,,Helisev muusika" püsib, ja nii sündiski muusikal nagu päris. Vaadates askeldamist Vanemuise laval tekib kahtlus, et kogu mängu juures pole rõõm sugugi mitte ainult publikupoolne. Muusikali esitajates oli tunda indu ja head pealehakkamist. Huvitav oli see, kuidas mitmezanrilises teatris muusikalitegemisel piirid eri zanrite vahelt ära kadusid. Nii näiteks mängis laulja taustaga Märt Jakobson suurepärase Gauleiter Zelleri rolli, kus tal ei saanud laulda fraasigi. Jaan Willem Sibulal tuli Max Detweileri rollis teha ka vokaalne etteaste, kuid põhiline on siis ikka isikupäraselt tehtud koomilise varjundiga roll. Draamatrupi liikmed Karol Kuntsel,
mängis 8,1% täituvusega. Kasvas ka poliitiline ja majanduslik surve. Majanduslikult tõi järsu muutumise märtsis 1948 avaldatud üleliiduline otsus teatrite üleviimisest ,,isemajandamisele", mistõttu 646 teatrit kaotas dotatsiooni täielikult ning teiste toetusi vähendati. (Rähesoo 2011: 271, 276) Seega omandas teater poliitiliste suunitluste tõttu täiesti teistsuguse eesmärgi, kui varem. Enam ei olnud tähtis see, milline oli publikupoolne nõudlus ja seda ei olekski tahetudki valitsuse õõnestamise vältimiseks järgida. Enam ei olnud tähtis kunsti loomine kunsti enese pärast. Teater kandis endas kindlat eesmärki suruda peale kindlat ideoloogiat. Kõik toimus planeeritult ning vajadusele vastavalt. Võiks oletada, et teater iseenesest ei olnud ka just kõige parem või ainuke hea meedium, võimalus ideoloogiate pealesurumiseks, sest kunsti on keeruline juhtida ja kontrollida, kunstil on tendents areneda omasoodu.
annaabi.ee 
