Mudelvaataja – ideaalne v hüpoteetiline vastuvõtja, reaalselt pole, konstrueeritakse vaatajatüübid, kes võiks olla vaatajad Uurimismeetodid: Kvantitatiivsed uuringud – statistika, vaatlused (vanus, sugu, haridus, maitse- eelistus) Kõige laiemad uuringud, uuritakse inimeste kultuurilist käitumist. Eesti keskmine teatrikülastaja on nooremas keskeas, hariduse omandanud, pigem tööl käivad inimesed. Fokuseeritud kvalitatiivsed uuringud – kindlad publikugrupid, nt kooliõpilased Süvaintervjuud – Individuaalsed küsitlused üksikutele vaatajatele Juhtumianalüüsid (case-study) – Vaatajate teatrikogemus reaalse elu kontekstis. Kuidas nad eraelus käituvad, kuidas nähtu nende elu reaalselt mõjutab Pikemaajalisemad uuringud – Jälgitakse valitud publikuliikmeid pikema aja jooksul Retseptsiooniteooria põhimõisted Ootushorisont – vastuvõtja suhe teksti/teosesse enne vastuvõtuprotsessi
uuritakse sotsiaalset ja kultuurilist tausta ning teatrikäitumist. Uuritakse, kes ja miks käivad teatris ja kuidas nähtut hindavad. Objektid on 3 tasandil: - Makrotasandi uuringud suured vaatajate grupid. Uuritakse üht lavastust, teatrit või ajastut. - Mikrotasandi uuringud individuaalne vaataja. - Mudelvaataja ideaalne või hüpoteetiline vastuvõtja. Palju uurimismeetodeid: 1) Kvalitatiivsed statistika, vaatlused 2) Fokusseeritud kvalitatiivsed kindlad publikugrupid, nt kooliõpilased 3) Süvaintervjuud individuaalsed küsitlused üksikuile vaatlejaile 4) Fookusgrupi arutelud vestlus kindla osaga publikust etenduse järel 5) Kasutatakse fotosid ja videosalvestusi 6) Salvestatakse vaatajate bioloogilisi reaktsioone kasutatakse vähe 7) Vaatajad hindavad etendust vaatamise ajal Retseptsiooniuuringud arenes välja kirjandusteose vastuvõtu uurimisest. Tihe seos sotsioloogiaga. Keskendutakse kunstiteose vastuvõtu uurimisele
annaabi.ee 
