· nende materjalide olemasolust isegi ei teata; · e-kursuste objektide säilimine hetkekujul tulevase õppetöö, teadustöö ja kui kultuuriväärtusena pole paika pandud. (Trükise "igavese" säilitamise ja kättesaadavuse garanteerib sundeksemplari seadus, arhiivraamatukogud); · e-kursus on ühe inimese arendatud ja tema puudumisel ei saa seda edaspidi kasutada. Lahendus: Arvestada vastavalt vormistatud, säilitatavaid, kättesaadavad materjale publikatsioonidena. Töötada välja vastavad lahendused, et e-materjalide kättesaadavus oleks mingil viisil võimalik ka teistele. Lasta kursused, õpiobjektid, teavikud üle kirjeldada professionaalidel (analoogselt teadusinfosüsteemidaga), luua mugav 18 ligipääs üle teavikute ja kursuste ristotsingute, andmebaaside. S.t. arendada välja vastavad liidesed. See lahendaks ka kursuste tutvustuste pealiskaudsuse probleemi
plaanis siiski kõige tagasihoidlikumal kohal. Osa allikaid on ka publitseeritud. Ka lähiajaloo puhul on dokumentide publitseerimist viljeletud, need publitseeritud dokumendid saame jagada 3 suurde rühma: dokumendikogumikud, üksikdokumentide publikatsioonis ja mälestused. Pikemalt nende publikatsioonidel peatumata saame tõdeda, et lähiajaloo dokumentide publitseerimine ei ole vägal heal järjel olnud - võiks lähiajaloo dokumente rohkem publitseerida just kogumike ja temaatiliste publikatsioonidena. Üks põhjus see, et selliste dokumendikogumike ettevalmistamine on väga aeganõudev protsess ja selleks on tarvis ettevalmistus. Professionaalne ajalooteadus ei ole sellega väga seotud, sest see on nii aeganõudev töö, aga selle eest ajaloolane nö punkte kirja ei saa. Kõige parem on seis mälestuste osas, ka nõukogude perioodil on üsna palju mälestusi ilmunud, v.a tollased võimuisikud on väga vähe kirjutanud mälestusi, eriti Venemaaga võrreldes
annaabi.ee 
