toime ja talumine. Substantsi (olemuse) puhul eristab ta esmast substantsi, milleks on konkreetsed, üksikud asjad, ja teisest substantsi, mis väljendab asjade olemust ehk määratlust. Vastupidiselt Platoni ontoloogiale on Aristotelese jaoks esmaseks üksiksubstants, sest ilma selleta ei saaks miski muu olemas olla ning seetõttu ei saaks mitte millestki ka kõneleda. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) 1.2 Füüsika Aristoteles määratleb looduse (psysis) niisuguste asjade valdkonnana, mille liikumise ja paigalseisu alge ehk printsiip on neid endis, ning paigutab selle alla lisaks füüsilistele kehadele ka neli elementi. Seepärast on tema esmaseks ülesandeks analüüsida ja seletada liikumine nähtust . Aristoteles analüüsib liikumist jägmiselt: · On olemas midagi püsivat, mis jääb kogu liikumise protsessi jooksul samaks: aine ehk mateeria (hyle);
Antiikaja inimesepilt. Theophrastose teos ,,Inimtüübid" keskendub erinevatele karakteriltele. Sellisest zanrist saab alguse karakteriromaani areng. Karakterikesksed on euroopa kirjanduses näiteks rahvajutud, valmid, naljalood ja draamazanr tervikuna. Antiikajal tegelesid inimloomuse mõtestamisega eelkõige filosoofid, aga ka ajaloolased, kõnemehed. See, mida praegu mõistetakse isiksusena, selleks olid hing (kr. Psyche, ld. Animus), loomus (kr. Psysis, ld. Natura), eetos loomutava ja kombed (kr. Ethos, ld. Consuetudo) ja karakter (kr. Ethike charakter), mida ladina keeles tähistas tavaliselt fraas ,,notatio morum" ( 'kommete tähtsus' ). Karakterit võib pidada koondpildiks, mis esitab inimese psüühilised omadused nende avaldusvormide kaudu suhetes teiste inimestega eetilises raamistikus. Kirjandusliku karakteri määratlus: karakter ja eetos. Karakteri mõiste aja jooksul on muutunud. Theophrastosel tähistas see inimesele üldiselt
annaabi.ee 
