kuna feminism on tema meelest kodanlik võrdsuse nõudmine, mille kaudu naised taotlevad võimu kaasaja patriarhaalses süsteemis. Cixous´ meelest tahavad feministid võimu, kohta süsteemis, sotsiaalset aktsepteerimist. Ta ei hülga aga naisliikumist ja toetab poliitilist antipatriarhaalset võitlust. Negatiivne suhtumine sõnasse "feminism" oli ohtlik kogu naisliikumisele. Prantsusmaal marssisid "politique et psychanalyse" rühma liikmed naistepäeval koguni tänaval kandes loosungit "Maha feminism!" Kuigi prantsuse teooriates esineb sisemisi vastuolusid ja ebajärjekindlust, olid need tihedalt seotud naisliikumisega. Patriarhaalse mõtteviisi tugev kritiseerimine aga teeb Helene Cixoust feministi kõige otsesemas tähenduses. 9
peaks andma aimu anarhistlikust mõtteviisist kui sellisest. Võib küsida, mis on toodud kriitika eesmärk, milleks on ta vajalik, kui ta ei suuda oma eeldustele tuginedes midagi uut, positiivset produtseerida? Töö autor usub, et siiski suudab. Taolise kriitika vajalikkust ka tänapäeva uutes oludes põhjendab teatud määral Julia Kristeva mässu- käsitlus [J. K r i s t e v a, Sens et non-sens de la révolte. Pouvoirs et limites de la psychanalyse I. Paris, 1996.], mida on refereerinud Hasso Krull (Krull 1998: 136- 139). Kristeva lähtub praeguse aja uuenenud situatsioonist: mäss on saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks; mässu-teema on muutunud väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub kasutu ajaraiskamisena; maailm on lõpmatuseni reglementeeritud ning elurütm nii kiire, et kellelgi pole aega enam mässata: seetõttu lastakse meedial seda enese eest teha
annaabi.ee 
