ühikesed tundlad, tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad tavaliselt rohelised, kollased või pruunid (selline värvus toimib varjevärvusena) Käitumine häirimise korral teevad pika hüppe, mida tiibade abil pikendatakse (niidurohutirts (Omocestus viridulus)) püüab häirijat ehmatada (käristaja (Psophus stridulus)) Liigitus Riik Loomad (Animalia) Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Klass Putukad (Insecta) Selts Sihktiivalised (Orthoptera) Alamselts Tirtsulised (Caelifera) Sugukond Tirtslased (Acrididae) Rohutirts Pikkus 12 cm Lülilise kehaehitusega Keha on kaetud kitiinkestaga Avatud vereringega Hingab trahheedega Rohutirtsu areng Areneb vaegmoondega Lahksugulised Areng jaguneb kolme
Tirtslaste kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Häirimise korral teevad loomad pika hüppe, mida tiibade abil veelgi pikendatakse, maandunult peidavad nad end taas ära. Niisugune on näiteks kõikjal Eestis tavaline niidu-rohutirts (Omocestus viridulus). Teine võimalus on, et putukas püüab põgenedes häirijat ehmatada. Selline on näiteks mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis levinud käristaja (Psophus stridulus), kes on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle otsekohe silmist.
nende ainulaadsete elupaikade kiire kadumine. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Emeriitpõrnikas (Osmoderma eremita L) Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel (tammed) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes. (Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad Tsehhi, 2010) Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos
soone alaküljel on hambad, parema kattetiiva siseküljel on aga paksenenud soon. Nende vastastikusel hõõrumisel tekib heli, mida tugevdatakse resonaatori abil (nn tiivapeegel). Kuulmisorganid eesjalgade säärtes. Heinaritsikas Decticus verrucivorus, harilik lauluritsikas Tettigonia cantans, kaerasori Gryllotalpa gryllotalpa, toakilk Gryllus domesticus. Alamselts: Tirtsulised ehk lühitundlalised Caelifera Tundlad kehast lühemad. Heli tekitavad jala hõõrumisega vastu tiiba. Käristaja Psophus stridulus, täpiksitrs Tetrix bipunctatus. Selts: Nahktiivalised Dermaptera Nahktiivalised on keskmise suurusega (5 kuni 40 mm), saledad, saagi haaramiseks ja enesekaitseks kujunenud tangjate tagakehajätketega (cerci) putukad. Eesmised kattetiivad on lühikesed, tagumised lennutiivad pikad ning need volditakse kattetiibade alla pikisuunas kaks korda kokku. Teisel ja kolmandal tagakeha segmendil on mürginäärmed.
annaabi.ee 
