Merevaik Elisabeth Lauton Merevaigu nimetuse päritolu Merevaigu nimetus tuleneb selle, et see avastati esimest korda merekaldalt. Alguses kutsuti seda kuivanud merevahuks. Läänemere kallastelt Vahemere-äärsetesse kultuurikeskustesse merevaiku vedavad kaupmehed mõtlesid nende pruunikaskollaste kivide päritolu ja tekke kohta üpris kummalisi lugusid välja. Ühed arvasid, et tegemist on tardunud merevahuga, teised arvasid, et need on taevaliku päritoluga higipiisad. Nende muinasjutuliste seletuste üle pole põhjust naerda, sest veel enam kui poolteist aastatuhandet hiljem olid vanad kujutelmad nii sügavale pähe kulunud, et üks saksa õpetlane arvas: "Merevaik on randa uhutud ning rohke soolaga segatud ja kokkupressitud
Sügavaim turbakiht - 17 meetrit - asub aga Kagu-Eestis Vällamäe rabas. Selliseid soid ei leidu kusagil mujal Euroopas. MEREVAIK Seda hõlpsasti töödeldavat ainet, mis kandis nimetust "merekuld", on leitud vanimatestki haudadest: helmestena, keedena, ripatsitena ja rinnanõeltena, mõõgapidemete panuskaunistustena ja muidugi ka sõrmusekividena. Läänemere kallastelt Vahemere-äärsetesse kultuurikeskustesse merevaiku vedavad kaupmehed mõtlesid nende pruunikaskollaste kivide päritolu ja tekke kohta üpris kummalisi lugusid välja. Ühed arvasid, et tegemist on tardunud merevahuga, teised arvasid, et need on taevaliku päritoluga higipiisad. Veel rooma kirjanik Plinius teab rääkida kreeka teadlasest Nikiasest: "Nikias pidas merevaiku omapäraseks päikese mahlaks. Tema arvates põrkavad kiired läänes kõvemini vastu maad ja neist eritub rasvast higi. Selle uhuvad ookeani vood Germaania randa."
annaabi.ee 
