Juba 12% vastanutest (10.-12. klassi õpilased) ütles, et on kasutanud narkoaineid, kuigi neist pooltel jäi esimene proovimine ka ainsaks kogemuseks. 28% õpilastest proovis esimest korda narkootikumi 15-, 34% 16- ja 20% 17-aastaselt. 18-aastaste puhul on see protsent juba 8. Tubli kümnendik narkotarvitajatest keskkooliõpilastest kasutab illegaalset mõnuainet kord kuus, 6% kaks-kolm korda kuus ja 4% kord nädalas. 59% kõigist vastanutest kinnitas, et nende tutvusringkonnas on narkoainete pruukijaid. 48% õpilastest ei ole ise narkootikume proovinud, küll on nende tutvusringis inimesi, kes meelemürke tarvitavad. Ja vaid 40% õpilastest ei ole narkootikumidega mingeid kokkupuuteid olnud. Hinnangute keskmise põhjal on sellisel juhul tutvusringkonnas 7 inimest, kes võivad kokku puutuda narkootiliste ainetega. See, et narkootikumid õpilastele üpris kättesaadavad on, pole eriline saladus. Ja see, et lausa 48%-l küsitletud kooliõpilastest on tuttavaid, kes narkootikume tarvitavad,
imearstid, -terapeudid jne. Eriti nö läänemaises kultuuriruumis on rahvameditsiin tugevasti läbi põimunud akadeemilise meditsiiniga põhimõtteliselt on tegemist populaarsete teadmistega haigustest ja ravist. Rahvaarstide nimetusi on eesti keeles erinevaid. Need osutavad rahvaravija isikuomadustele, ravimisspetsiifikale vms. Näiteks sõnadega ravijaid nimetati posijateks, sõnujateks, lausujateks, tilpajateks jne, lihtsamate ratsionaalsete ravivõtete pruukijaid vastavalt soonetasujateks, kupulaskjateks, aadri- või verelaskjateks jne. Selge piirjoon rahva- ja nö koolimeditsiini vahele tekkis alles 19. sajandil. Näide sellest on sünnitusabi ja naistehaigustesse puutuv, kus õppinud arstid end üha enam kehtestasid. Rahvameditsiini käsitlemisel tuleb meeles pidada, et tegemist ei ole nii üheselt hõlmatava fenomeniga, kui akadeemiline meditsiin rahvameditsiin võib sõltuda
annaabi.ee 
