männipuust lõhestatud peerge, mis kinnitati kasetohuga, samuti värnitsaga immutatud papiribasid ja muud. Nüüdisajal valmistatakse silmumõrrad enamasti viniplastist. Püügile asetamisel seotakse 50 60 torbikut nööri abil ühise selgnööri külge ( umbes 35 40 sentimeetrilise vahekaugustega). Selgnöör varustatakse raskuste ja ujukitega. Suuvaga allavoolu olvasse mõrda koguneb vahel selline hulk silmu, et nende kättesaamiseks tuleb püünis purustada. Tavaliselt piisab prundi äravõtmisest. Narva jõel on allpool kärestikke püütud silmu ka tõkkesilmadesse asetatud vitsmõrdadega. Kasutusel on olnud veelgi lihtsamaid püügivõtteid. Tundes silmude omapärast eluviisi ja harjumusi, lasti talvel läbi jääaugu jõepõhja kasevitsakimp. Silmud kogunesid oksaharude vahele ning imesid end okste külge. Nii sai neid koos vitsakimpudega jääle tõsta. Narva jõe kalurid peavad silmuliha angerjalihast maitsvamaks. 7. Seisevnoodad ehk kastmõrrad
tükiks katki ja pand kapsajuure peale, iga peale ise tüki, kapsa maoks. Ise läind tuppa, istund maha ja mõteld iseeneses: kuida saab mo mees nüüd rõõmustama, kui ta kodu tuleb ja nääb, et ma kõik nii targaste olen teinud. Selle ajaga oli koer lihatükid kapsajuurte pealt üles kaapind ja mõned koguni ära söönd. Naine tulnud toast välja, kutsund koera oma juure, sidund nööri kaela ja viind rehe alla, seal sidund teise nööriotsa õllevaadi prundi külge kinni ja hakand siis koera peksma. Koer tõmmand prundi eest ära ja joost minema, naine taga järele, ega ole enne tagasi tuld, kui prundi kätte saand, viind ta jälle õllevaadi ette. Aga oh õnnetust -- õllevaat tühi! Õlut joost kõik maha põrandale. Naine võtnud luua, pühkind kõik laiali ja toond aidast poole vaka jahu, kuivatand nendega ära. Mees tulnud õhtu jälle kodu. Naine läind kohe vastu ja rääkind mehele, kuda lugu on. "Ise pattu
uppunu juurde ja jäävad sinna seisma. Arvasin siis, et panen tähele, ja kui mõni leivapäts mu lähedale tuleb, õngitsen selle välja. Läksin saare Illinoisi-poolsele kaldale vaatama, kas mul veab, ega pettunudki. Suur leivapäts tuli ujudes; sain ta kepiga peaaegu kätte, aga mu jalg libises ja leib ujus kaugemale. Muidugi seisin seal, kus vool kaldale kõige lähemale tuli -- nii tark ma olin. Varsti tuli teine päts ja seekord mul vedas. Võtsin prundi välja, viskasin väikess elavhõbeda-tilga ära ja lõin hambad leiva sisse. Oli «pagarileib», missugust söövad rikkad, mitte aga vaeste vilets maisi-päts. Leidsin hea koha okste vahel, istusin sinna puutüvele, mugisin leiba ja vahtisin praamlaeva. Olin väga rahul. Siis tuli mulle mõte. Arvasin, et lesk või kirikuõpetaja või mõni muu oli palvetanud, et see leib mu leiaks, ja näe, see tuli ja leidiski. Polnud kahtlust, et palvetamine aitab
annaabi.ee 
