Ei maksa ülehinnata tsentraliseerimist, kommunikatsioon eri osade vahel pole nii kiire! 13.sajandil oli paavsti autoriteet küll üldtunnustatud ja ta otsused olid olulised, otsused arvesse tulevad ja õiguslikult siduvad aga samal ajal ei tasu ta mõju Euroopas perifeerias ja üksikküsimustes üle hinnata. Nt Liivimaal legimiseeriti oma võimu paavsti abil aga tema otsestest käskudest ei lähtutud. Paavstide sekkumine asjadesse süvenes 14. sajandil. Paavsti provisioon vaimulike kohtade taotlemine paavsti kantselei (kuuria) kaudu. Samas provisioni hindasid hindajad leidsid, et see on sekkumine nende asjadesse. Reaalselt avaldasid kohalikele kirikutele rohkem mõju kohalik raad ja vürstid. Kohaliku kiriki tsentraliseerimine käis käsikäes kohalike valitsejate võimu kasvamisega. Reformatsioon paavsti rolli võttis üle kohalik valitseja, kirku varade sekulariseerimine ehk varade ilmalike valitsuste alla võtmine.
Enamik kiriku sissetulekust pärines selle maa-alalt kümnise kogumisest. Tavaliselt on selle hulk suurem kui 10%. Juba varakeskajal koguti kümnis pigem maahärra kätte, kes oli kiriku patroon ja ülalpidaja. Nõuti sisse ka lõivusid vaimulike ametissemääramise eest. Ius spolii ametis surnud piiskopi pärandus läheb paavsti käsutusse. 13. saj alates oli paavstil aina enam ainuõigust vaimulike määramisel provisioon. 13. saj hinnati piiskopkonnad ja kloostrid nende sissetuleku alusel. Ametisse saamiseks pidi maksma lõivuks ühe aastasissetuleku ehk annaadi. Mõned alad (nt Poola, Inglismaa) tasusid paavstile otsest maksu (nn Peetruse penni) see polnud aga kindel maks. Summad olid kokku suured ja seetõttu oluliseks tööks pankadele. Vaimulikkond Vaimulikkudel oli immuunsus ilmalikust seadusest ehk Rooma seadusest. Vaimulikkond
annaabi.ee 
