ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana. Ühtset riiki veel eestlastel polnud. Muinaskihelkond (Läti Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus "kiligunda") oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade (Taani Hindamisraamatus "kylaegunda") liit, mida juhtisid üks või mitu isandaks kutsutavat vanemat (Läti Henrikul "senior, senior provinciae"). Maakonnad Linnused Enam-vähem kindlaid 11.-12. sajandi linnuseid on Eestist teada umbes 50, neist umbes pooled rajatigi alles sel perioodil. Sarnaselt siinsetele aladele oli ka suurem osa Euroopa pisilinnustest puust. Kivilinnuseid suutsid püstitada vaid mõnevõrra jõukamad vasallid. Eesti linnuste ehituses ongi murrangupunktiks 11. sajandi 1.-2. veerand. Paljud linnused jäeti sellal maha või ehitati ümber. Paljudel juhtudel hüljati vana ja väiksem linnus ning rajati
Paavst ehk Rooma paavst on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest. Ametlik tiitel: Rooma piiskop, Jeesuse Kristuse asemik, apostlite järglane, algkiriku pea, Õhtumaa patriarh, Itaalia priimas, Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani Riigi Suverään, Jumala teenrite teener (Episcopus Romanus, Vicarius Christi, Successor principis apostolorum, Caput universalis ecclesiae, Pontifex Maximus, Patriarcha Occidentis, Primatus Italiae, Archiepiscopus ac metropolitanus provinciae ecclesiasticae Romanae, Princeps sui iuris civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei). Kreekakeelset sõna "pappas" ('isa') kasutati Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks. Pärast seda paavstlus nõrgenes, kuni Gregorius Suur ja tema järglased aktiivse misjonipoliitikaga paavstide prestiizi taas tõstsid
annaabi.ee 
