kes mööda kõnniteed,metsavahel, liigub mäest ülespoole. Pilt tuletas mulle meelde mu kodukanti, Kuimetsa, mis samuti on ümbritsetud metsaga, kuid meenutas eelkõige unustamatut aega Rahumäe männimetsas, kus on palju aega kulutatud Nö. ,,rasva maha vorpimiseks" . See maal oli nagu päris. Näituse lõpuks hakkasin senisest rohkem vihkama portreid ja neid eputavaid poose, sealjuures rohkem,kahju hakkas poseerivatest vürsti prouadest/härradest, kes ilu nimel olid sunnitud end niivõrd puhevile ja rüüse ajama ning kõigele vaatamata seejuures end mugavalt ja hästi tundma. Kunagi ei leia portreedes sellist reaalsust kajastavat olekut või ilmet, alati on kõik kuidagi tuhm ja hääbunud ning VÕLTS. Kõige jubedam olid üks portree valge hobusega, kelle lakk oli maani, saba kilomeetri kaugusele, kuid kere vaevu suurem kui hobuse seljas istuv suurvürst, keda saadab mustanahaline ori/teener
poolel. Balti riikide elanikkonna esimene massiküüditamine teostus 14. -16. juunil 1941. Luule Sakk kirjutab: ,,Imekombel pääsesime 1941. aasta küüditamisest ja ilmselt tänu sellele, et isa ennast ei olnud võimalik tabada ja meie olime ema ja õega temast eraldi redus. Alates sellest ajast elasime isast praktiliselt lahus, sest isa kartis meie julgeoleku pärast". [Lisa 1:2:5] Nii Luule Sakk kui ka Elle Veigel rääkisid, et vene sõdureid kardeti, samas liikusid vene ohvitseride ,,prouadest" legendid, kuidas nad öösärkide väel ballile tulid, pidades ööpesu pidulikeks riieteks. Kui alguses oli tegu lustakate lugudega vene sõjameeste harimatusest ja ohvitseriprouadest, kes valimatult kraami kokku ostsid, siis nüüd tuli hirm, et tulevikus peavadki nendega kokku jääma. [Lisa 1:2:1] 1941. aasta juunis tungis Saksamaa kallale NSV Liidule, saksa väed jõudsid juba juuli algul Eesti piirini. Eesti pinnal toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad Rein Sakk räägib
annaabi.ee 
