liitlasteks Leedu. Ajendiks vägivallale üsna tühine asjaolu. Nimelt Riia linn hakkas ehitama silda üle jõe, et rajada Väina äärde kaldakindlustusi. See tähendas, et Riia hakkab kontrollima laevaliiklust – võttis võimaluse ordul vabalt laevatada. Ordu lõhkus silla, mispeale vallutati ordulinnus (asus vist Riias). Pärast seda tehakse teineteise aladele rüüsteretki ja üldse tüli majas. 1305 sai ordu Dünamünde kloostri enda kätte. Klooster muutus linnuseks. Pooled protsessivad kuurias. 1312 tuli paavsti inkvisiitor Franciscus Moliano Liivimaale. Kuulas üle tunnistusi (peamiselt vaimulikud – orduvastased). Otsus oli ordu vastu. Ordu üritas oma õigust taga ajada ja tehti uus otsus, need muutusid kogu aeg. Nii jäigi olukord lahendamata. Tol ajal õigus ostetav. Ordu ressursid suuremad, kuid juriidiliselt oli osavam jälle piiskopi leer. 1316 ordu saavutas kokkuleppe Siguldas. Sõlmis osade toomhärrade ja vasallidega piiskopi vastu. Piiskop
kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet annud visandis ,,Vastukaja". See oli siis väikene Innu, ,,haiglane, kõhn, suure peaga poiss", kes mahalastud jänese silmi vahtides haledalt nutma puhkes : ,,Jänese . . silmad . . . jänes . . . on . . .ju surnud . . ." Nagu ,,Tõe ja õiguse" täisealiste vastaspooled on ja võimu pärast alalõpmata protsessivad, nii satub ka noorukene Indrek pahatihti vastamisi oma teistsuguse tõe ja õiguse loomusundide pärast. Seda noorukest ja nõrgukest haarab juba varakult valguse valu, uimab kooliskäimise iha, kisub raamatulugemise kirg, mille teiseks pooleks on tegelikust maaelust eraldumine. Eks ole ju ülikooli hariduse osaliseks saanud Tammsaare ise oma esimeses isikus ilukõnelist tunnistust annud oma raamatuvaimustusest: ,,Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik loob
annaabi.ee 
