Muusikaosakonnas on arvel ligi 500 isikufondi väljapaistvate eesti interpreetide, dirigentide, koorijuhtide, muusikateadlaste, muusikaõpetajate jt. muusikaga tegelnud ja tegelevate isikute kohta. Siin on enam kui 300 fondi eesti laulukooride, orkestrite, ühingute ja seltside tegevusest, üld- ja piirkondlikest laulupidudest ning festivalidest. Eesti muusikaelu tutvustavad fotod, ajaleheartiklid, dokumendid, seltside, laulu- ning pillikooride, Lauljate ja Heliloojate Liidu protokolliraamatud. Heino Heller on lähedalt seotud muuseumiga. Ta on on üks Eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid ja silmapaistvamaid esindajaid. Tema valdavalt instrumentaalne muusika on stiilipuhas, helikeelelt rahvuslik ja kargelt põhjamaine, olles samas avatud 20. sajandi uutele vooludele. 1998. aastast annab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum välja Heino Elleri nimelist muusikapreemiat. Statuudi kohaselt antakse preemia noorele eesti heliloojale
Mõnikord läks insrumentide ostmisega mitu aastat, kuna ei tuntud õigeid inimesi. Mõningates kohtades jäi koori loomine pooleli kuna ei suudetud leida sobivaid instrumente. Paljud orkestrid ei saanud regulaarselt tööd teha, kuna sageli oli puudu pillimeestest. Need mehed, kes proovidest põhjuseta puudusid pidid täitma trahvikohustusi, sageli mõeldi välja ka rahatrahve. Nii mõneski kooris olid proovide külastatavuse protokolliraamatud ning nende põhjal sai statistikat vaadata. Mõnes kooris polnud enne esinemist ühtegi täiskoosseisus proovi, kuid vaatamata sellele õpiti kava selgeks. Mängukooride ampluaa oli rikkalik. Muusikat vajati ju kõikide ühiskondlike hoonete nurgakivi panekuks, sisseõnnistamiseks, pulmades, leerides jne. Orkestrid mängisid ka pühade ajal korraldatavatel üritustel. Palju tööd andsid kooridele ka seltsid, eriti linnades. Seltsid kasutasid orkestreid peamiselt
annaabi.ee 
