ajal devalveeris Eesti Krooni. See oli väga ebapopulaarne otsus tol ajal, kuid ometi vajalik. Pärast põhiseaduse hääletamisel lüüasaamist astus ta tagasi. Pätsuga ei saanud läbi, sest oli aatemees - eesti rahvas ja rahvus olid tema jaoks kõige tähtsamad. 1934. aasta riigipöördega tõrjuti Tõnisson poliitikast kõrvale. 1935 oli Postimees avalikult opositsioonis ja Tõnisson eemaldati toimetaja kohalt. 1936, aastal kirjutasid 4 endist riigivanemat protestikirja Pätsile ja seda Tõnissoni algatusel. 1938. aasta riigikogu valimistel pääses ta uuesti riigikokku, kuid tal ei olnud seal enam sellist mõjuvõimu nagu varem. 1940, kui NL okupeeris Eesti, oli Tõnisson üks vastuhakkajatest. Organiseeris valimistel vastaskandidaate, kuid Zdanovi ajal need kõrvaldati. 12.12.1940 Tõnisson arreteeriti ja viid Tallinnasse. Rohkem pole tema kohta midagi teada. Võimalik, et ta lasti 1941. aastal maha.
kubermangu 2 lehte. Vastavalt Bresti rahulepingule jäid Eesti- ja Liivimaa veel Venemaa suveräniteedi alla. Märtsis lõpus leiti, et tuleb kõikidest ühiskonnakihtides luua maakogud, mis võtaks otsuseid vastu. Eestimaa maakogu ja Liivimaa maakogud. Esindatud olid suurmaaomanikud (baltisaksa mõisnikud), väikemaaomanikud (eestlased, lätlased), rüütelkonnad, kirik ja linnad. 10. aprillil toimus Riias Liivimaa maakogu valimised. Riia maakogu jaoks oli Konstantin Päts koostanud protestikirja, mille Koemets ette luges - selles vihjati endistele vene seadustele, mis ei lubanud valla eestseisjatel valimistel osaleda, samas juhiti tähelepanu, et Riiga kokku kogunenud Liivimaa maakogu ei saa otsustada Eestimaa tuleviku üle. Mingit reaalset tulemuse sellel protestikirjal ei olnud, sest vallaametnikud pidid siiski jääma kohale ja kirjutama alla palvekirjale Saksa keisrile. Balti maanõukogu, kus oli lisaks Eesti- ja Liivimaale esindatud ka Riia linn ja Lääne-Eesti saared
annaabi.ee 
