Kongressi tegevorganiks valiti 78-liikmeline Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. Balti kett Eesti ja teiste Balti riikide saadikute eesmärk oli saavutada võimalikult kiiresti selle salasobingu hukkamõistmine Nõukogude Liidu kõrgeima seadusandliku võimuorgani poolt veel enne Molotovi-Ribbentropi pakti 50.aastapäeva. Moskva ei olnud sellest huvitatud ning õigusliku hinnangu andmine Hitleri-Stalini salasobingule venis. Moskva venitamistaktikale vastasid Balti riigid võimsa protestiaktsiooniga. MRP aastapäeval, 23.aug 1989 korraldati Baltikumi rahvarinnete eestvedamisel enneolematu protestiaktsioon: moodustati katkematu inimkett Vilniusest Tallinnani. Balti keti pikkus oli 600km ja selles osales ligi 2mln inimest, kes nõudsid Baltikumile vabadust. Balti keti aktsioon aitas oluliselt kaasa Eesti, Läti ja Leedu probleemide teadvustamisele maailmas, keskvalitsusele oli see aktsioon aga kui punane rätik härjale. Moskva eitav suhtumine liiduvabariikide õiguste laiendamisse tugevdas
varahommikul. Luiga paistis 1920. aastatel silma viljaka juhtkirjanikuna, näidates meisterlikkust nii sisu kui ajakirjandusliku vormi valdamises. Valitsuste tegevuse hindamisel pidas Luiga oluliseks olemasoleva ühiskonnakorra kindlustamist. Valitsusvastase opositsiooniga liitus "Päevaleht" avalikult ühel korral, nimelt kui Jaan Tõnissoni juhitud valitsus kehtestas 1933 ajakirjandusele paariks kuuks eeltsensuuri. "Päevaleht" liitus teiste Tallinna lehtede protestiaktsiooniga, jättes avaldamata ametlikud materjalid ja poliitilised juhtkirjad. Juhtkirjade asemel hakkasid ilmuma vaimukad lood kurkide hapendamisest või maasikate kasvatamisest, mille alltekst oli hästi mõistetav, kuigi näiliselt tehti juttu poliitikavälistest asjadest. Oluline koht Luiga publitsistikas on reisikirjeldustel 1920. aastate lõpust ja 30. aastate algusest, mil ta Euroopas ringi liikus. Luiga oli korduvalt valitud Eesti Ajakirjanikkude Liidu juhatusse, puutus seal pidevalt
annaabi.ee 
