teadmise-käsitlus ka ontoloogilise temaatikaga. Platon annab nimetatud teoses Protagorase lausele järgmise interpretatsiooni: nii kuidas iga asi minu tajule paistab, nii on ta minu jaoks (tõene), kuidas see sinu tajule paistab, nii on see sinu jaoks (tõene). Inimesed oleme me aga mõlemad. Iga asi on nii, kuidas kunagi kellegi tajule paistab, ja seetõttu ei saa ütelda, kuidas see asi iseendast on. Kohe tuuakse ka Protagoraselt pärinev näide, kuidas võiks seda käsitlust mõista: üks ja seesama tuul võib ühe inimese külmetama panna, teist inimest aga mitte. Protagorase järgi – öeldakse “Theaitetoses”`es – tähendavat see seda, et külmetajale ongi tuul külm, mittekülmetajale aga mitte; mõlemad vastandlikud väited on tõesed. (152a-b) Olgu osutatud, et sellega on sõnastatud Parmenidese õpetusele diametraalselt vastupidine positsioon: kui Parmenides eristas
seadusandja poolt ettenähtud sanktsioone, makstes nende kohaldamisega kätte tehtud ülekohtu eest ning uut ülekohut ära hoides.2 Tihti aga ei täida karistus oma eesmärki: vanglast vabanenu ohustab taas inimeste turvatunnet ning ei karistusõigus ega riik suuda sanktsiooni kohaldamisega täita oma kohustust. Lihtsalt kättemaksmisel puudub aga käesoleva töö autori arvates igasugune mõte. Ka Platoni poolt vahendatud tsitaat Protagoraselt ütleb: ,,ükski tark inimene ei karista sellepärast, et on patustanud, vaid et enam ei patustaks."3 Ühiskonna liikmete kaitsmiseks ei piisa vaid kurjategija poolt toime pandud teo ehk süü suuruse järgi mõistetavast sanktsioonist. Eriti siis, kui isik, hoolimata varasematest karistustest, jätkab vabadusse saades kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul on ilmselge, et mõistetud karistused ei ole olnud piisavad mõjutamaks teda uusi kuritegusid mitte toime panema
annaabi.ee 
