autonoomne häälikute hulk lugematu arv kordi... ...viisil, millest saab aru vähemalt üks isik (näiteks lapse keelendid, mida kasutab ainult laps ja millest saab aru oma perekond). Sõna olemusest Sõna olemust annab kõige paremini edasi Mattehewsi esitatud arusaam, millele toetub ka EKG sõnaliigikäsitelu. Sõnal on kolm kuju: prosoodiline sõna (varem termin fonoloogiline sõna) grammatiline sõna (ehk üldiselt sõnaliigikäsitelu) lekseem Prosoodilist sõna ehk kõlalist sõna ei seota selles teoorias tähendusega: tee on üks prosoodiline sõna, mis vastab kolme lekseemi teatavaile esinemiskujudele (tee ja way ehk tsai ja doroga vaste ainsuse nimetav, do/make ehk delatj/sdelatj vaste käskiv kõneviis). Põhimõisteid III Lekseem Lekseem on abstraktsioon, mis vastab inimese argiarusaamale sõnast, lekseem on justkui kokkukuuluvate sõnavormide kogum, üldistus konkreetsetest sõnavormidest.
ainult kaks: i ja a konsonandiga lõppesid pigem rõhulised kui rõhuta silbid. Need tõigad osutavad, et tegemist oli rõhurütmilise keelega, mida iseloomustas terav kontrast rõhuliste ja rõhuta silpide vahel. Järgsilpide häälduses polnud täpne artikulatsioon nii oluline. Keele edasisel arenemisel lisandus järgsilpidesse vokaalivastandusi, mis vähendas prosoodilist kontrasti pearõhulise silbi ja teiste silpide vahel. Hilise läänemeresoome algkeele lõpul olid järgsilpides võimalikud juba kõik needsamad vokaalid, mis pearõhulises silbiski. Seega, kaasrõhk oli muutunud lingvistiliselt oluliseks. Eesti keeles on suur erinevus rõhuliste ja rõhutute silpide hääldamises, mis avaldub selles, et rõhututel vokaalidel on kalduvus redutseeruda ja kaduda. Eesti keele omasõnadele on iseloomulik, et rõhk on sõna esimesel silbil
annaabi.ee 
