Krull, Ilse Lehiste, Einar Meister, Meelis Mihkla, Merike Parve, Mart Rannut. (2003). Tänapäeva eesti kirjakeele uurimine. Foneetika. Eesti keele uurimise analüüs. Emakeele Seltsi aastaraamat 48. Tallinn: 7-26. Paul Ariste "Eesti foneetika" (1946 ja kordustrükid) · Ariste annab ülevaate eesti keele foneetika uurimise ajaloost, inimese hääldusorganitest ja kuulmissüsteemi ehitusest, peamistest häälikutüüpidest, eesti keele häälikusüsteemist, prosoodiast, soome-ugri keelte foneetilisest transkriptsioonist jm. · Ariste: rohked tähelepanekud eesti ühiskeelest erinevate foneetiliste iseärasuste kohta murretes ja kõnekeeles. · Ariste foneetikakäsitlus toetus peamiselt kuuldelistele (ja visuaalsetele) tähelepanekutele. Ta esitab kvalitatiivsetele väidetele toetuseks harva kvantitatiivseid kinnitusi. · Ariste ettekujutus foneetika ja fonoloogia vahekorrast: määratles fonoloogiat ühe osana foneetikast (Ariste 1946: 4-5).
Ariste vaatles foneetilisi nähtusi, mis sõltuvad kvantiteedist, samuti sõna intonatsioon ja selle seost kvantiteediga. Ta oli esimene,kes näita, et ülipikas silbis põhitoon alguses tõuseb ja langeb seejärel järsult. 1939 ,,Hiiu murrete häälikud". 1946 ,,Eesti foneetika", mis hõlmab nii artikulatoorset foneetikat kui fonoloogiat. Raamatus on ülevaade ka inimese hääldusorganitest, kuulmissüsteemi ehitusest, häälikutüüpidest, prosoodiast jpm. Kirjeldab foneeme ja allofoone. 1990 Kalev Wiigi ,,Foneetika alused", mis on tõlgitud soome keelest. Fonoloogia-kesksed probleemid seotud prosoodiaga ehk kvantiteedi, rõhu ja palatalisatsiooniga. Valmen Hallap hakkas 60ndatel esimesene avaldama artikleid fonoloogia tähtsaimatest küsimustest ja eesti häälikusüsteemist. Mati Hindi fonoloogiakäsitlused lähtuvad konkreetsest morfoloogilisest tegelikkusest. Tema oli
annaabi.ee 
