Nimi keeleteaduses ja loogikas. Nimed, numbrid ja terminid. Nimeteooria sai alguse Vana-Kreekast (2500a tagasi), kus üritati leida vastust küsimusele, mis on nimi. Tänaseni ei teata, mis nimi täpselt on. Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid. Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt
(pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi üldnimi e apellatiiv termini lähe on kreeka keeles kus apellatiivile vastab onoma prosegorikon. Pärisnimi e onoma kyrion (võimu omav). Eesti keeles kasutame ,,sõna" meelevaldselt: kuidas selle asja nimi on? Vastus antakse apellatiivina, sest pärisnime ilmselt ei ole. Vaadates ajaloos tagasi eristuse kujunemist, siis saab öelda, et vaidlus läheb vanasse Kreekasse ja see pole siiani lõppenud, põhiküsimused on samad. Küsimusi esitavad loogikud, filosoofid või lingvistid, neil on erinev vaade nimest kui sellisest. Päriselt ei mõtle
annaabi.ee 
