ilma põletikuta. Samas on ka mehhanismid, mis teevad kindlaks ja reageerivad sissetungivatele patogeenidele: jõuline ja kaitsev Th1 immuunvastus patogeenidele. Difuusne lümfoidkude: B-rakkude kloonid lahkuvad mälurakkudena või plasmarakkude eellasrakkudena aferentsete lümfisoonte kaudu lümfisõlmedest. Need rakud liiguvad tsirkulatsiooni ja „home back” ehk lähevad tagasi elundite ja teiste difuusse lümfoidkoe piirkondade lamina propriasse (subepiteliaalne sidekoekiht), kus leidub peamiselt IgA plasmarakke. See pakub kaitset teiste mikrobiaalsete sisenemiste eest. Lamina propria sisaldab T rakke ja on rikas ka nuumrakkude poolest. CD8+ T rakke ehk Tc-rakke on leitud epiteliaalsete rakkude hulgas (intraepiteliaalsete rakkude) hulgas. Samuti on nuumrakud olulised, sest nad osalevad ussnugiliste vastases kaitses. Kuigi nugiliste vastases kaitses on peamised IgE antikehad, aitab nuumrakkude degranulatsioon tekitada ägedat
Montaaž sarnaneb ümbrisega viiruse omale – südamik seostub NS28 virusvalguga ERist väljaspool, pungub ERi, saab sealt VP7 väliskapsiidivalgu. Membraan kaotatakse ERi, viirus lahkub raku lüüsil. Patogenees. • Viiruse replikatsioon toimub pärast adsorptsiooni peensoole mikrohattude silinderepiteelile. 8h pärast infitseerumist on täheldatavad tsütoplasmaatilised inklusioonid. Grammi rooja kohta võib erituda kuni 1010 viiruspartiklit. Mikrovillid lühenevad, lamenevad, lamina propriasse infiltreeruvad mononukleaarid. Rotaviirus takistab vee absorptsiooni, tulemusena tekib vee netosekretsioon, ioonide kadu – vesine diarröa. • Viiruse NSP4 valk kitub toksiinilaadselt, põhjustab Ca sissepumpamist enterotsüütidesse – muutub vee absorptsioon, vabanevad neuronaalsed aktivaatorid. • Vee ja ioonide kaotamine võib viia tõsise dehüdratatsioonini, kui elektrolüüte ei asendata, siis ka surmani • Immuunsus vajab sIgA olemasolu soolevalendikus
annaabi.ee 
