voolurahustiga. Kalatrepp liitus 40 m pikkuse ülevoolupaisuga. Paisu kogupikkuseks oli 170 m ning kõrgus jõe põhjast 11,8 m. Kalatrepp kujutas endast raudbetoonist renni, kuhu kalade rände ajaks paigutati puidust pikivahesein ja ristvahesein. Jaamakompleks koosnes 20 m pikkusest veehaardest, masinasaalist, jaotusseadmetest ja veealusest osast. Masinasaali seati üles kolm Francis Zwillings Turbinen turbiini. (Turbiinid on kompaktsed mittereguleeritavate labadega nn. propellerturbiinid.) Generaatorid pärinesid firmalt AEG, 5 igaüks võimsusega 435 kW ning pöörete arvuga 375 minutis. Generaatorid andsid vahelduvvoolu, mis juhiti Tallinna Põhja Paberi ja Puupapivabrikusse. Esimesel tööaastal tootis jaam 3 834 950 kWh elektrienergiat. Järgmisel aastal oli toodang kõigi aegade suurim 6 476 915 kWh. Edasi kõikus toodang 3,54,5 milj. kWh piires, jõudes 6 milj
kannab kaasa liiva, muda jms, mille sattumine turbiini põhjustab selle kiiret kulumist. Selle vältimiseks tuleb juurdevoolukanali alguses ette näha settebassein ja kanali lõpus nn survebassein, kus toimub osakeste väljasettimine. Turbiinidest on madalrõhujaamades sobivaimateks eelkõige propeller- ja pöördlaba- (e Kaplani), samuti ristvoolu- (Turgo) turbiinid, suurematel võimsustel (üle 50-100 kW) ka Francise turbiinid. Lihtsaimad ja odavaimad on propellerturbiinid. Fikseeritud töölabade tõttu on aga nende kasutegur väga tundlik vooluhulga muutusele. Palju efektiivsemad on pöördlabaturbiinid, mille labade asend on reguleeritav vastavalt vooluhulgale. Francise turbiinid on suhteliselt keerukad. Tänapäeva väikehüdrojaamades on laialt kasutusel standardsed Kaplani tüüpi toruturbiinid, samuti kompaktsed sukelagregaadid. Viimastes on propeller- või Kaplani turbiin, ajam ja generaator komplekteeritud ühtse tervikuna ühises kestas
peaks turbiini projekteeritud kiirus olema üle 500 p/min. Oluliseks näitajaks on turbiinide kasutegur töötamisel osaliste vooluhulkadega. Üheks oluliseks turbiini iseloomustavaks suuruseks on tema nn spetsiifiline kiirus. Turbiinide tootjad annavad tavaliselt oma turbiinide kohta spetsiifiliste kiiruste väärtused. Enamlevinud turbiinide spetsiifilised kiirused on järgmised: Francis-turbiinid 70...500 p/min, Kaplan-turbiin 350...1100 p/min, Propellerturbiinid 600...900 p/min, Pelton-turbiin 10...35 p/min. Turbiini pöörlemiskiirus määratakse valemiga n = (H 5/4 / ( P)1/2 ) ns kus, ns - turbiini spetsiifiline kiirus. Reaktiivturbiinide puhul on veel kaks olulist nähtust mida tuleb jaama ehitamisel arvestada. Nagu eelpool toodud spetsiifiliste kiiruste võrdlemisel on näha, et reaktiivturbiinid omavad suuri spetsiifilisi kiirusi, sobides seega eriti madalamate rõhkude puhul. Neil on ka teine oluline eelis
annaabi.ee 
