Töölabasid on tavaliselt 4 või 6, suurte turbiinide tööratta läbimõõt võib olla kuni 10 m. Turbiinide pöörlemissagedus on üldiselt väiksem kui sama võimsusega Francise turbiinidel ja jääb tavaliselt alla 100 1/min. Eesti pisihüdroelektrijaamades on peaaegu eranditult kasutusel Kaplani turbiinid. Seda liiki turbiinid võimsusega 40 MW on paigaldatud ka Narva hüdroelektrijaama. Kaplani turbiiniga väga sarnane on propellerturbiin. Erinevus seisneb selles, et propellerturbiini labad on jäigalt ühendatud tööratta võlliga, mis teeb selle ehituse lihtsamaks. Selliseid turbiine valmistatakse samasuguses nimivõimsus- ja nimikiirusvahemikus nagu Kaplani turbiinegi. Kopp- ehk Peltoni turbiin: kujutab endast vesiratta edasiarendust, mis seisneb selles et tööratta lamedad labad on asendatud kaheosaliste koppadega, millele suunatakse vaba veejuga. Juga jaguneb kaheks
7.3.2 Tuulikute vähemlevinud tehnilised lahendused Vertikaalse võlliga kahe või kolme spiraalse tiivaga patenteeris 1931. aastal Prantsuse insener Georges Darrieus (1988 1979). Turbiin ei vaja masti, paikneb maapinna ligidal ja ei vaja pööramist vastavalt tuule suunale. Vaatamata tehnilisele lihtsusele on seda tüüpi tuulik siiski materjalimahukam ja suurema erimaksumusega. Darrieus tüüpi tuuleturbiin on püsiva tuulekiiruse korral teoreetiliselt sama võimsusteguriga kui propellerturbiin, kuid praktikas jääb võimsustegur madalamaks. Selle põhjuseks on eelkõige tuule kiiruse muutumine. Teistest olulistest puudustest on oluline mainida järgmist: · pöörlemiskiiruse mittereguleeritavus; · suurte nimivõimsuste korral keerukas toestus; · maapinna lähedale paigutamise tõttu on tuule kiirus väiksem. Darrieuse tuulikute nimivõimsused on küündinud kuni 4 MW, kuid neid on maailmas paigaldatud ainult umbes paarkümmend. Joonis 7.78
annaabi.ee 
