Edasi viiakse külastajad kammersaali, kus tehakse ka esimesed lugemisproovid. Nüüd viib tee suitsuruumi, mis Mari-Liisi selgituste järgi oli kunagi Evald Hermaküla kabinet. Seinal on teler, kust saab jälgida, mis ühes või teises saalis parajasti tehakse. Et väikeses saalis käib Hendrik Toompere proov Adrus Kivirähki näidendiga «Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel», siis sinna piiluda ei saa. Pikast kitsast koridorist viib proovisaali kaks treppi. Üks neist lai, teine kitsas ja ebamugav. Näitlejatele meeldib minna just mööda seda kitsast treppi. Seal on veel soppe ja koopaid, kus on huvitav istuda. Edasi jõutakse järgmisesse proovisaali, mille ehteks on paesein enne 1955. aasta juurdeehitust oli see välissein. Selles on näha kahe mürsukillu jälg. See pärineb 1944. aasta märtsipommitamisest, kui punakotkad algselt saksa teatriks olnud Draamateatri asemel kogemata kõrvalasuva Estonia teatri maatasa tegid.
alguses loo põhiprobleemidega ning laskub hiljem detailideni, seetõttu kerkivad väiksemad probleemid esile just proovide lõpuperioodil. Lavastaja pilt algsest ideest täpsustub tegevuse käigus. Kuna lavastaja on läbi mõelnud vaid tähtsamad asjad, kujuneb tema pilt lavastusest proovide käigus. Kunstiteose vormistamine kujuneb aja jooksul. Esimestes proovides keskendutakse põhiliselt tegelaste olemusele ning tekstile, kesksel kohal on näitleja. Kui on jõutud proovisaali, hakatakse tegelema ka valgustuse, tehniliste küsimuste, näitlejate liikumiste ja asukohtadega. Lavastus terviku ning erinevate kunstide sümbioosina (lavakujundus, heli, valgus jms) on kesksel kohal prooviperioodi lõpus. Proovides, kus mingi stseen "ruumi pannakse", keskendub lavastaja sellele, et kohad, muusika, valgustus jm näitlejatega kokku sobiksid. Need proovid on olulised, kuna lavastaja hakkab näitlejate tööd kogu atmosfääriga kokku sobitama
annaabi.ee 
