3. Lihhenoindikatsioon Lihhenoindikatsioon on õhu puhtuse määramine samblike abil. Lihhenoindikatsioonis vaadeldakse epifüütsete samblikuliikide leidumist mingil alal ning nende tunnuseid, nagu vitaalsus, katvus, ohtrus ja sagedus. Jälgitud on nii samblikukoosluse kõikide liikide tunnuste varieeruvust kui ka seda, kas antud kohas üldse leidub enim levinud suursamblikke. Esimesel juhul on vajalik koosluse analüüs prooviruutudel. [1] 3.1 Samblikud ja vääveldioksiid. SO2 lahustub kergesti, moodustades veega reageerides nõrga väävelhappe. Lahustunud SO2 siseneb kergesti sambliku talluse rakkudesse, mis ei kaitse vahajad kutiikulid ega õhulõhed nagu taime lehtedel. Lahustunud SO2 halvab samblikus vetikate võimet fotosünteesida ja kanda suhkruilt vetikailt seentele. Äärmuslikus olukorras ei suuda vetikad piisavalt suhkruid toota ei seentele ega vetikatele ning samblik sureb. Samblikel on erinev taluvuspiir
detailsemalt esitatud lisas 4. Andmed proovipindala, maapealse biomassi suuruse, liigirikkuse ja liikide eluvormilise jaotuse kohta niisketes ja märgades koosluse tüüpides on toodud tabelis 5 ja nende näitude statistiline olulisus tabelis 6. Võrsetihedus (m2 kohta), ühevõsupindala ja ka paindliku suurusega prooviruut ei erinenud statistiliselt oluliselt erinevate niiskusreziimidega prooviruutudel. Ka maapealse biomassi suurus ei olnud statistiliselt oluliselt sõltuv niiskustingimustest. Liigifond oli suurem niiskes kasvukohas, kuid 500 võsu suuruse prooviruudu liigirikkus ei sõltunud niiskustingimustest. Majandamisreziimidest eristus kõige selgemini reziim D, mis erines ülejäänutest võrsetiheduse ja võrsepindala suuruste poolest (Anova test). Nendel näitajatel ei olnud regulaarselt niidetud (reziim A), kui ka osaliselt niitmata alade (reziimid B ja C) vahelised
annaabi.ee 
