Raske on mõista, kerge on hukka mõista Mõistmine ja hukkamõistmine on vastandlikud mõisted, milles domineerivam on sageli negatiivne neist - hukkamõistmine. On palju neid, kes teise teo esmalt hukka mõistavad, proovimatagi aru saada, miks ta seda tegi. Nii suhtuvad enamik lugejaid ka Eduard Vilde "Mäeküla piimamehes" Mari tegudesse. Romaani tegevustik toimub möödunud sajandi lõpus. Üheks peategelaseks on mõisnik Ulrich von Kremer. Ta on pärit perekonnast, kus auahnust ja ettevõtlikust napib ja pigem valitseb minnalaskmismeeleolu. Kremer on siiani poissmees, kuigi ta vanust arvestades peaks tal ammu kaasa majas olema. Niisamuti pole leidnud seda õiget tema vend ja kolm õde.
„Sa oled Damon, eks?“ See oli mu esimene tund selle klassiga ja ma alles õppisin nimesid. Ma lisasin: „Tere hommikust.“ Poiss vaatas üles (proovimatagi raamatut sulgeda). „Jah – olen küll Damon.“ „Ma märkasin, et sul on siin raamat – mõni romaan? Millest see räägib?“ „See on sarimõrvarist.“ vastas ta irvitusega pilku tõstes.