Noorus on ilus aeg Kas noorus on ilus? Või polegi? Minu kõne proovibki selles selgusele jõuda. Tuleb meelde mitmeid põhjuseid, miks noorus ilus on. Esiteks, on see täpselt selline aeg, mil õpitakse iseend ja oma võimeid tõeliselt tundma. Avastame iseendas omadusi, mida pole ennist kunagi märganud. Me võime olla üllatavalt hulljulged, samaaegselt tagasihoidlik olles. Võime avastada, et me polegi see, kes me arvasime end olevat, vaid meis on midagi hoopis enamat, kui vaid füüsiline isik
seda kõike veidike kaugemalt, siis saab elada ka ilma joomiseta, kui kui sa ükskord juba alustad, siis enam seal lõppu ei ole, juhul kui sul on enesekindlust nii palju ja suudad öelda ei pudelile. Et olla lahe? Selle pärast juua end maani täis? See on lollus. See kõik tuleneb kas vanemate noorte eeskujust või siis filmidest, kus näiteks näitleja "joob ennast täis" ja siis noor mõtleb et ohoh, võiks kohe ise ka järgi proovida - ja siis proovibki, kuid tulemus ei ole mitte positiivne, kui liiga palju manustada. Mis on üldse alkohol? Alkohol on joovet tekitav keemiline aine, mida sisaldavad kõik alkohoolsed joogid. Alkoholi manustamine põhjustab inimestel emotsionaalseid muutusi, taju-, kõne-, mälu-, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäireid. Alkohol on tugeva toimega sõltuvust tekitav narkootiline aine, mis on enamus riikides peale araabia maade legaalne. Kuidas seda kõike noorte seas peatada, et nad ei jooks nii palju ja et teeks
Teiseks näiteks võiks võtta Helena, kelle ilu koheselt Fausti lummab: ,,Oh õnnis tund! Keel vaikib, põu lööb kuum. Kui näeksin und- on unund aeg ja ruum." Faust ja Helena abielluvad ning neil sünnib poeg. Peategelane näib olevat õnne tipul. Mefistofelest ärritab aga see, et Faust ei lausu ,,Oh kaunis hetk, oh viibi veel", ning ta otsustab Fausti veidi ,,raputada". Mefistofeles sisendab Fausti pojale, et too on võimeline lendama ja poiss proovibki seda- Helena saab soki ning kaob. Faust on taas üksi. Järeldus: kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paratamatult juhtub ka halba, aga lõpuks jõutakse ikka heani välja. Faust leiab oma elu mõtte juba igivanana ning mõistab, et inimese ülim eesmärk on töötada kogu inimkonna hüvanguks: "See on minu ihaldatud ideaal, kui vaba rahvas asub vabal maal. Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab. Lõpetuseks võib ütelda seda
Oluline on siinjuures täheldada, et uurimuse esimese osa juures, mis käsitleb uuritavat temaatikat oluliselt laiemalt, otsib autor julgelt abi just majandus- ja sotsiaalteoreetilistest käsitlustest antud perioodi kohta, nõnda ilmneb jõuliselt ka teose niinimetatud ajastu pitser. Viidatud "teine" pool uurimusest aga läheneb probleemisikule oluliselt deskriptiivsemalt, jättes nõnda vähemalt osaliselt tagaplaanile ideoloogilised argumendid. Käesolev retsensioon proovibki põgusalt vaadelda ja ka võimalusel hinnata Juhan Kahki "Talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda" tänapäevase ajaloolise paradigma võtmes. Nõnda on siinkirjutaja ka teravalt kriitiline nõukogudeliku ajalookirjutuse ning selle elementide suhtes, mis kahetsusväärsel kombel käsitletavas uurimuses väljenduvad. Vaadeldes Kahki uurimuse allikalist baasi ning teoses kasutatud (teadus)kirjandust, peab tõdema, et ka Kahk näeb, iseloomulikult nõukogude ajalookirjandusele, klassivõitluse
saab tema heaks teha, soovitas Aida aidata tema kaasmaalasi. Aida on Radamese sammust rabatud. Ka Mereb on rabatud. Amneris arvab, et tegemist on ettevalmistustega nende pulmadeks: Radames ei vaja enam oma varandust, sest ta hakkab elama vaarao palees. Ta palub, et Aida paluks tema nimel Radameselt vabandust. Aida ei taha seda teha, kuid Amneris palub tal teha seda kui sõber. Aida läheb Radamese juurde ning proovibki lihtsalt Amnerise palve täita, kuid nad ei suuda teineteisest lahkuda. Nad armastavad. Üks sõdur teatab Radamesele, et Nuubia kuningas on vangi võetud. Aida on vapustatud. Radames püüab teda lohutada, öeldes, et nende riigid on sõjas. Radames ütleb, et Aida peab lahkuma, ent annab talle oma amuleti, mis tagab talle läbipääsu, kui valvurid peaksid teda kinni pidama. Kui nuubialased saavad teada, et kuningas on vangi võetud, on nad lohutamatud. Aida kinnitab meile,