piisavad. (Lawrence 2001: 29) Gregoriuski ülistas "Benedictuse kirjutatud reegli mõõdukust." (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64) Benedictuse reegel ei keelanud ühestki sotsiaalsest klassist meestel kloostrisse astuda. Reaalsuses aga said liikmeks muidugi astuda need mehed, kes olid haritud. (Lawrence 2001: 35) Iga mees, kes tahtis kloostriga liituda, pidi tõestama oma tõsist soovi. Ta pidi läbi tegema terve aasta prooviaega ja reeglit pidi talle selle perioodi jooksul ette loetama vähemalt kolmel korral, et tal oleks täielik arusaamine, millega ta ennast seob. Alles peale seda aastat prooviaega andis ta vande. Ta riided ja vara võeti talt ning asemele anti kehakatted kloostri poolt. (Dunn 2010: 122) Nimelt pidi vande andmisega munk loovutama kõik, mis tal oli, kloostrile. Nüüdsest polnud ta isegi mitte enam oma keha omanik. (Lawrence 2001: 26) Benedictuse reegel levis aeglaselt
Inimest tõmbas keskajal linna turg, sest seal oli turvalisem ja seal sai kaubelda, Linnas oli ka probleeme Nt. Keeled ja kombed segunesid ,sest elati pead-jalad koos, palju oli vaeseid ja hulkureid. Kästitöölised_ Meistritöö, pärast meistritööks kõlblikuks kuulutamist tuli korraldada kortitus, pidi olema veresugulus senise meistriga või abiellu astumine tema sugulasega. Pidi tegema 2-3 kombestikule vastavat rändu aastas. Pidi olema sündinud kristlikust abielust,mõni nädal prooviaega meistri juures. Väikegild-käsitööliste ühendus moodustas selle. Suurgild-kaupmeeste ühendus, sinna kuulusid kõik selle linna kodanikuks kuulutatud kaupmehed,mittevälismaalased. Mustpeade vennaskond- sinna kuulusid noored,vallalised kaupmehed,enne nende suurgildi vastu võtmist ning välismaised kaupmehed,kes viibisid pikaajaliselt kuid mitte ajutiselt linnas. Nimi on seotud nende kaitsepühaku mauritusega, kes legendi järgi oli aafrikast pärit mustanahaline.
annaabi.ee 
