Venemaal tehti atentaat Sass II-le ning võimule tulnud Sass IV polnud enam nii vabameelne -> 80-90 toimus venestamine. Hääbus rahvuslik ärkamine, kuid oli tekkinud põlvkond, kes oli rahvuslikult meelestatud (eesti haridus). Villem Reiman Reiman (1861-1917) jõudis oma õpingutega Tartu Ülikooli (1882) venestamise alguses. Koos mõttekaaslastega loodi Eesti Üliõpilaste Selts. 1884 õnnistati sisse nende lipp - sini-must-valge. Pärast ülikooli lõpetamist (1887) asus Hurda juurde prooviaastale Peterburi. Peterburist kutsuti Kolga-Jaani kirikuõpetajaks, sai ametlikuks. 1896 ostis talupoegadega ära "Postimehe", mille peatoimetajaks sai Tõnisson. 1907 lõi Eesti Kirjameeste Seltsi, kuid sattus noorpõlvkonnaga konflikti (noored toetasid euroopa modernismi laadi). Eduard Vilde Vilde (1865-1933) kirjanikukarjäär sai alguse Virulase toimetusees, kuhu Jaak Järv ta kutsus kui oli lugenud ka põnevusjuttu "Kurjal teel"
Kunderi peokõnet, kaitstes nii nimetatud baltlasi. Koos 1883 avaldatud ja eespool käsitletud kõnega on Reimani üliõpilasajast kindlasti teada ainult need kolm ajalehekirjutist. Nii arenes ja küpses V. Reiman ülikooliaja jooksul teadlikuks rahvuslaseks ja idealistiks. Samal aastal, kui ta oli esimees EÜS- is, avaldas ta 1886. aastal semestrikroonika lõppsõnas otsekui usutunnistusena enda vaateid ja veendumusi. Kui Reiman peale ülikooli lõpetamist Peterburisse prooviaastale sõites lahkus oma kaasvõitlejaist, ja talle lahkumissõnu öeldi ning klaasi tõstes elagu lauldi, milles ka vihje armsamale, siis oli Reiman vastanud, et tema armsam ainult Koidula mõttes - ,,Mu isamaa on minu arm"- on mõeldav ja oli jätkanud: ,,Isamaa, kallis Eesti isamaa, olevat tema armukene, keda ta igavesti armastada tahtvat, ja et kaasvõitlejad isamaale ja Eesti rahvale truiks jääksid, olevat tema palavam palve ja viimane soov."
annaabi.ee 
